Otsija metsas

Viimne matmine

Kui isa ükskord kõrrepõllult hüüdis
ja minu karja hulgast kinni püüdis;
kui aabitsaga nuttes sinna veeti,
kus koolimaja ja kus kinni peeti;
ja kui ma aru sain, et siin ju kuue pärast päevati
vaevati,
et siin ju piinatakse vaesushäbi:
siis saingi nõiaringist läbi —
sain kõige kohta mõtte rumala
ja purustasin esimese jumala…

Kui pärast siin ja sääl ma kõike-kõike nägin,
kui suutsin seleta, mis tehti ja mis tegin,
siis ühel ööl, kui lasti ja kui laeti,
mu soojem seltsimees mult hange maeti —
siis südaveres sündis vihalaine,
kui mässulise vaeva paine
see täitis maad ja pilvealust —
ja oigav hääl veel kostis salust…

See oli see, et vihaleek sõi valus
mu viimse jumala
ja vana hääbus alus
kui mõistus rumala.
See viimne matmine
kui muinasjutu katmine
haual
valusal.

22. 9. 1907