PÕLLUKIVID
Juba eemalt paistavad hallid põllukivid vaatajale silma. Mõõduta laiali pillatud, lamavad nad laial põllul, liikumatult, nagu kinni kasvanud, seisavad nad seal. Neil ei ole ühtlast nägu ega ka kindlat kuju. Loodusel on ju palju, otsata palju vorme, nii et lõppu polegi. Ja kivid on ka looduse lapsed – olgugi et nad eluta, nii siis ka suremata on. Kõik seisavad üksteise kõrval, suuremad ja vähemad, kõrgemad ja madalamad; ühed on hallid, tumedad hallid, teised valkjamad või üsna mustakad – just niisugused, nagu loodus neid on värvinud.
Aga kõik need kivid on samblaga kaetud – üleni ja mitmesuguste samblaseltsidega. Kivi on sambla sündimise koht, ta elamise-ase ja söödimaa. Tuul puhus ja mitmed mullaraasukesed muutsid enda senist aset – neid kanti kivi konarlikule seljale. Kivile polnud mulda tarvis, küll aga samblale, kes kivi turjale elama asus. Ta vist kaitseb kivi pinda väliste mõjude eest, vähendab vihma ja põletava päikese hävitustööd, ilustab oma kandjat!
Kõik on otsaga maa sisse tunginud, nagu kasvaksid nad. Aga keegi ei tea ju kasvamisest rääkida; paljud on neid juba näinud, näevad ja saavad nägema, aga ikka olevas suuruses ja kujus. Miks kivid ennast ei muuda, kuna ju kõik loodus muutub, edeneb?.. Miks nad maa põhja ei vaju? Selleks on neil ju küllalt raskust, võib ju olla ka põhjust.
Ema maa peab põllukivisid halvaks… Nad küll toitu ei nõua, ainult kaitset tahaksid nad, varju ja puhkust maa laias rinnas, aga ka seda ei ole saada. Aga ometi kasvavad sealsamas kõrval ju kõiksugused umbrohud, ja need elavad maast ja surevad ka sinna, et siis uuesti jälle sündida.
Siis on veel maarind paekivisid täis – neid tülikaid paekivisid. Kes kuivatab värske rukkikõrre ta kõige paremas elujärgus? Kes murrab uue adranina, põrutab põllumehe kätt ja vaevab vaest veolooma? Eks need ole tüütavad paekivid? Ja neid on palju, lõpmata palju maapinnas. Need on aga mulla all ja teevad salajas kurja.
Võõrad lapsed on meie põllukivid, vanad ja hallid, kuid koduta. Nagu muinasjutt räägib, olla raudkivid Skandinaavia kaljudelt ükskord siia rännanud. Seda ei ole küll keegi näinud, sest see sündinud siis, kui loodus alles surnukülm oli – enne maailma loomist. Ometi on ju nendest päevadest õige palju aega mööda läinud, nii et ka raudkivid oleksid jõudnud maa sisse vajuda, kui mitte täiesti, siis ometi poolest saadik. Neil on ju elavas looduses võõras ja halb olla. Tõesti, nad tunneksid häbi, kui see võimalik oleks olnud, ja nad seda teinud poleks.
Aga kui need kivid põue ei mahu, siis tõstetagu nad ometi täiesti maa peale. Mispärast peavad nad pooleni maa sees olema ja niiviisi kahevahel vaevlema? Keegi aga ei kindlusta kivide alust, ei sea langevatele tõkkeid ega tugesid vajumise teele ette. Ka vanemad ja targemad inimesed ei tee seda. Nii peab siis kivi tahtmatult kahepaikne olema…
Inimesed, iseäranis põllumehed, vihkavad põllukive. Soovitakse kadumist ja maa põhja vajumist. Neid põletatakse, lõhutakse püssirohuga – aga see kõik ei jõua neid kaotada – suured käivad üle jõu.
Keegi pole nendest veel kasu saanud, aga tüli teevad nad nii sagedasti. Kündja peab ju adraga ikka ümber kivi käima. Pealegi võiks ju kivi seisukohas kartul kasvada või sinilill õilmitseda. Siis oleks ometi midagi saada, ja kes meie seast ei tahaks ikka nii heameelega midagi saada ja vastu võtta!
Sarnane kivi on vist ainult samblale kasulik, talvel lumehangele ja jänesele, kes selle kõrval varju otsib. Inimese teeb ta ju enne hauda minekut külmaks, tuimaks ja hoolimatuks, nagu karu metsas – nagu nad ise on. Raudkivid on ju kuulsad oma külmuse poolest…
Ka mulle ei meeldi need eluta tombud – hallid põllukivid…
