Otsija metsas

Kõik on kadunud

Kõik on kadunud – au ja häbi,
elad teiste sees ja teiste läbi…

Kõik on kadunud!
Ju siis, kui elu algas,
kui ema sünnituse salgas —
see au ja lõpp, see kantud häbi…

Ju siis, kui elu müüdi orjusele,
kui ihuhinge andsid leivakorjusele
ja mõte tumedana vast
võis ilutseda riideräbalast…

Ju vali isu
su elu sisu!
Ja ilu-usu juured kangevad,
nüüd lange-langevad,
kui sügisraagude all tee
viib viimse au ja häbi hauale…

Sest nüüd on noo ja noo,
kord nagu mägi, siis kui soo,
kividemägi, mädasoo…

Ja nüüd on higi-higi,
on tolm ja tahmapigi,
on hoobid hinges sügavad,
mis läbi üdi kõige põhja tungivad —
on kõik ja kõik: nii nagu umbsed rauad,
kui näljad kõverad ja alanduse hauad…

Kui midagi ja midagi ei saa sa kaotada,
miks siis veel närust elu enam taotada?
Miks sa ei sõlmilise pehme paelaga
või võtta elu-ilu vastu kaelaga?..
Tood reostud elu naha turule:
nad riisuvad kord viimse nooruse,
vooruse…

18. 9. 1907