Otsija metsas

Jäljeta

Jäljeta-jäljeta-jäljeta ma
ilmadest läbi pean pääsma,
taevastest mööda ja haudadest üle —
sinna, kus ahetab unustus-süle.

Kui ma ka valitseks, talitseks sääl —
aegade ääres, momentide pää
sideta, pideta uhke on minna,
olgu siis siia, või olgu siis sinna.

Seda ma tean ja ka tegema pean:
ased ja jäljed kõik kaasa siit vean.
Enne veel väiklased sidemed kaotan,
enne veel viimsedki paelaksed laotan.