Müüdavad
Kui vanaste vähe veel paremais paikades mehi —siis kõnelevad ajud madalad:et meelitatud sisserändajadei hinge kanda tohi, —vaid peavad soojusekuningale andma…Ta asja põhjust jällegi on ajalapsed teadnud:et saadud sõrmeveri seeon määranud ta hingetee —on nõnda seadnud,et hinge ta jõudele sunnitud andma.See mõte sügav, saame aru:ju tuli ilma jõudeharu,ja tulejumal veretavõiks tutvat ollust tereta —ja vastu võtta loomeaatome.
*
Ei meie närvielus – nagu mitmed teavad —kohad need, kas pingule, või väga lõõgu veavad– siis nii: et mitmel kaaslasel ei ole au ei häbi,sest, nagu öeldakse, neil kõik ju läbi-läbi…Me teame: teisel poolel– niisama vast ka siin —on päris suurel poolelneid, keda leotab viin.Kuid, mis me sellest veame,siinsamas sellest teame:ka teistel segu, piin…Seal reas nad, nagu täienduseks —on kire naised palavad…on need, kes ennast alavad,et teiste kõlblust tõsta,et targa süüdi pesta —nad kodanlise lõbu laienduseks…Seal näeme, kuidas inimene —ei ole inimene,ja kelle eest võib osta eluihu…Kirekihuta nii on seadnud —ka jumal sellest teadnud:et olgu naista-meeston ohvrid hulga eest.
*
Veel midagi kusagil keegid ka vahetavadja saaduga räbalakest elu siis lahetavad.Vast kõik ei tea, ei tunne:ei olnud seda igal ajal, enne.Nad haletsetud, veavad-seavad,nad sõnu küll segavad, sõnu küll reavadja jälle kiidavad —neavad…ilmaelu, kus vihata teavad,armastama peavad…Ta vihad hingetööd;ja mitmed päevad-öödpeab kahklema ja lootma,peab tunde-tunde ootma,kus taganevad tusadja ligineksid muusad.See võitlus tumene, ja kiusatuse meri,kui hingeverion nagu kogemata jooksnud siia kohale,kus tülilooted tõusnud algele…Näed, näed: ei taha,on alatu, on paha —pead tundmust tegema,pead kõike kiitma, kiitma,pead ajuverel liitma —ja tühjust nägema.
*
Su jumal pole tulejumal,ei kirepreester, rikas mees.Ju jumalaks on proosarahvas rumal,on kujud haled igavusevees.Oo – ei teenida küll taha!ajavalu… vahahinged keevad,mõtted maha läevad —valiks haamri, võtaks saha.Pööraks juba ümber, jookseks allamäeaga – aga – üle tee näen vahi-ingli käe,ta mõõgakäe…Ja tumedane hirmukuju too,on elusaladuse kindel põhinoo —ja noo!..Ei kingita seal sulle pärlit kallimat,ei lubata ka sõrmeverejõuset elu lahedat…Su seltsiks naistelapsed, tütred higitopikudja toored ilmanaisedhaiged, vaesed —ning tasuks juhtund hallikopikud,on punatenga vannearuanne…… Ja vasta, vasta kõige peale kakihvtiga.Sega hinge hallet,mis tüütavat auru teeb,ja puista kaetud valet,mis lööb, mis sööb…Kui tulevad ta preestriööd,siis, teadke, kordadel on kihvtiveedta loova kire allsaadaval…Kui juba otsijad-kuradid on paremad,kui armukene segab kulda-kulda —ei te näe ajatulda,vaid ainult tuletooja varemaid:nälg, häbi – kustund mulda…
Страницаиз36
СкороКнижный режим
