Otsija metsas

Jumalat otsimas

Tõstke te, rändajad, viimselt üks eksija üles!
Hoidke veel, suremata surejad, kahklejat tunnigi süles!
Võite vast öelda, kes petetu meist, kes petja:
kes on see looja, kes sööja, kes andja, kes võtja?
Kes ta on —

ja kus ta on?
Tunned sa jumalat, kellest nii tõsiselt räägid mulle?
On ta ka, hulkuja, kuski end näidanud sulle,
et ta on olemas ilmade sees,
et ta on hea ja paha kui mees…
On see ainult unistus —
või õige tunnistus?

Igal pool väiklust ja lodevat leigust.
Otsid ja otsid siit igavest õigust,
muutmata tõde
ja tasuta tööd,
endale õde
ja täielist venda —
leiad enda
hämarööd,
leiad valet, pettust,
vägivalda, viha,
ülekohut, rõhumist
ja toorest iha:
leiad kõike, millel nimed,
mis on tutvad asjad, mis on imed —
aga pole ainult õiget jumalat:
aina petavad mind, rumalat!

Arvad, sõber, töös
on jumal, luulelises öös?
Õnnes, valus,
rõõmutalus;
vaenus, sõpruses või kullas,
vaikses perekonnas, hauamullas;
templiteel või barrikaadil,
unistustes mitmel laadil?

Ei! Ka armsa süles,
vara küljes, —
kunstikojas,
isamajas,
sõbrarinnal,
kodupinnal,
aateilmas,
võitja silmas,
teaduses,
õiges seaduses…
pole teda,
otsin keda.

Kaaslane vilets, saa sinagi veel aru
õnnetut, kel rinnas kahtlusmaru;
mõista, seltsimees, kui hüüan lagedal
eluväljal, rõkkava tormi al
“Kusagil pole veel jumalat
ainult narrivad mind, rumalat!”

2. 9. 1907