VIIS
Küsisin hommikusöögi ajal, mis saab nüüd garaažist.
„Millal seda koristama tullakse?“ uurisin ma.
Ema laksutas keelt, ohkas ja pööras pilgu lakke.
„Kui meil õnnestub kedagi kutsuda,“ sõnas isa. „See ei ole tähtis, poeg. Mitte praegu.“
„Okei,“ ütlesin ma.
Isa pidi täna töölt koju jääma, et ta saaks majas töödega jätkata. Ema pidi minema beebiga haiglasse, et teha veel uuringuid.
„Kas ma peaksin koju jääma ja aitama?“ küsisin ma.
„Jah,“ lausus isa. „Sa võid Ernie tualettpoti välja viia ja põranda selle ümbert ära puhastada.“
„Ma lähen kooli,“ ütlesin ma.
Ning ma toppisin oma lõunapaki kotti ja suundusin välja.
Nad küsisid mult enne kolimist, kas ma tahan ka uude kooli minna, aga ma ei tahtnud. Tahtsin jääda Kenny Street High’sse koos Leakey ja Cootiga. Mis sellest, et pidin bussiga läbi linna sõitma.
Sel hommikul ütlesin endale, et see annab mulle aega kõige üle järele mõelda. Proovisin seda teha, aga mõtted ei töötanud. Jälgisin, kuidas inimesed tulid peale ja läksid maha. Vaatasin, kuidas nad lehte loevad või küünealuseid puhastavad või uneledes aknast välja vaatavad. Mõtlesin, et neid ainult vaadates ei saa kunagi teada, mida nad parajasti mõtlevad või kuidas neil elu läheb. Isegi kui bussis oli napakaid või purjus tüütuid inimesi, kes hüüdsid lollusi või proovisid sulle iseendast kõike rääkida, ei saanud neist midagi teada.
Tahtsin tõusta ja hüüda:
„Meie garaažis on üks mees ja mu õde on haige ja täna on mul esimene päev sõita uuest kodust vanasse kooli.“
Kuid ma ei teinud seda. Ma lihtsalt vaatasin kõiki neid nägusid ning kõikusin edasi-tagasi, kui buss ümber tänavanurkade pööras. Teadsin, et kui keegi vaatab mind, ei saa ta ka minust midagi teada.
Oli kummaline jälle koolis olla. Minuga oli juhtunud hulk asju, kuid koolis oli kõik samamoodi. Rasputin palus ikka meil avada oma südamed ja hääled ning laulda valjult üheskoos. Jeti karjus meie peale, et hoiduksime koridorides vasakule. Pärdik Mitford läks näost punaseks ja trampis jalgu, kui me murde ei osanud. Preili Clartsile tõusid pisarad silma, kui ta jutustas meile loo Ikarosest, kuidas tema tiivad olid sulanud, kui ta lendas päikesele liiga lähedale, ja kuidas ta oli nagu kivi oma isast Daidalosest mööda merre kukkunud. Lõunaajal vaidlesid Leakey ja Coot terve igaviku selle üle, kas löök oli läinud auti või mitte.
See kõik ei olekski nagu enam minusse puutunud.
Läksin väljaku servas oleva aia juurde ja vaatasin üle linna sinnapoole, kus ma nüüd elasin.
Kui ma seal seisin, tuli minu juurde proua Dando, üks abiõpetajatest. Ta tundis mu vanemaid juba aastaid.
„On sinuga kõik korras, Michael?“ küsis ta.
„Täiesti.“
„Ja beebi?“
„Ka temaga on korras.“
„Sa ei mängi täna jalgpalli?“
Ma raputasin pead.
„Ütle oma vanematele, et ma küsisin,“ ütles ta.
Ta võttis taskust puuviljanätsu ja pakkus mulle. Puuviljanäts. Seda andis ta uutele lastele, kui need olid kurvad või midagi sellesarnast.
„Ainult sulle,“ sosistas ta ja pilgutas silma.
„Ei,“ ütlesin ma. „Ei, tänan.“
Ning ma jooksin jalgpalliväljakule ja tegin Cootile suurepäraselt katet.
Kogu päeva mõtlesin, kas rääkida kellelegi, mida olin näinud, kuid ei teinud seda. Ütlesin endale, et see oli ainult uni. Pidi olema.
