Skellig

KAKS

Sel pühapäeva hommikul oleksin ma peaaegu garaaži sisenenud. Võtsin oma taskulambi ja valgustasin ehitise sisemust. Tagauksed pidid olema aastaid tagasi eest ära kukkunud ja sissepääs oli paksude laudadega kinni naelutatud. Katusetalad olid kõdunenud ja katus hakkas läbi vajuma. Prahihunnikute vahelt paistev põrand oli täis lõhesid ja auke. Need, kes majast prahi välja viisid, pidid ka garaaži ära puhastama, kuid nad heitsid sinna ainult ühe pilgu ja ütlesid, et ei lähe sinna isegi raha eest. Seinte ääres seisid vanad kummutid, katkised vannid, tsemendikotid, igivanad uksed, lagunenud lamamistoolid. Naelte otsas rippusid suured nööri- ja traadipuntrad. Põrandal vedelesid veetorude kuhjad ja suured kastid roostes naeltega. Kõik oli kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega, seintelt oli langenud krohvi. Ühes seinas oli väike räpane aken, mille ees seisid pragunenud linoleumi rullid. Kõik lõhnas kõdunemise ja tolmu järele. Isegi tellised murenesid, otsekui oleksid väsinud raskusest. Tundus, nagu oleks kogu ehitis endast väsinud ja tahaks ainult hunnikusse kokku vajuda.

Ma kuulsin ühest nurgast kraapimist ja liikumist, siis see lõppes ja kõik jäi haudvaikseks.

Ma seisin ja kogusin julgust, et sisse minna.

Tahtsin just sisse lipsata, kui kuulsin ema hüüdmist.

„Michael! Mida sa teed?“

Ta seisis tagauksel.

„Kas me ei käskinud sul oodata, kuni me kindlaks teeme, kas seal on ohutu?“

Ma astusin tagasi ja vaatasin tema poole.

„Noh, käskisime ju!“

„Jah,“ ütlesin ma.

„Nii et hoia sealt eemale! Olgu?“

Ma lükkasin ust ja see vajus oma ainsal hingel poolkinni.

„Olgu?“ hüüdis ta.

„Olgu,“ sõnasin ma. „Jah. Okei. Olgu.“

„Nagu poleks meil muud, kui muretseda selle üle, et sina oma lolli peaga selle tobeda kuuri rusude alla ei jääks!“

„Jah.“

„Hoia lihtsalt sealt eemale! Olgu?“

„Olgu. Olgu, olgu, olgu.“

Siis läksin ma tagasi võssa, mida me nimetasime aiaks, ja tema läks tagasi oma neetud beebi juurde.