Skellig

ÜKS

Ma leidsin ta garaažist pühapäeva pärastlõunal. See oli päev peale Falconeri tänavale kolimist. Talv oli lõppemas. Ema oli öelnud, et kolime sisse parajasti kevade tulekuks. Seal polnud kedagi teist. Üksnes mina. Kõik teised olid majas ühes doktor Surmaga ja muretsesid lapsukese pärast.

Ta lebas pimeduses teekastide taga, keset tolmu ja prahti. Jäi mulje, nagu oleks ta seal olnud juba terve igaviku. Ta oli räpane, kahvatu ja kuivetunud ning ma mõtlesin algul, et ta on surnud. Ma poleks saanud rohkem eksida. Varsti hakkasin mõistma, et ilmas pole kunagi olnud temaga võrreldavat olendit.

Me kutsusime seda garaažiks, sest niimoodi oli seda nimetanud kinnisvaramaakler härra Stone. Rohkem meenutas see küll lammutustöökoda või prügimäge või mõnda nendest iidsetest laohoonetest, mida sadamas aeg-ajalt maha lõhutakse. Stone juhtis meid läbi aia, tõmbas ukse lahti ja valgustas oma taskulambiga hoone sisemust. Me vaatasime koos temaga üle ükseläve sisse.

„Te peate nägema seda oma vaimusilmas,“ ütles härra Stone. „Kujutlege, et see on koristatud, uute uste ja parandatud katusega –suurepärane garaaž kahele autole.“

Siis vaatas ta mind, ise rumalalt naeratades.

„Või midagi just sinu jaoks, poiss – peidupaik sulle ja su sõpradele. Mis sa sellest arvad, ah?“

Ma vaatasin mujale. Ma ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Igal pool kogu majas oli tema jutt olnud täpselt üks ja sama. Kujutage seda endale ette oma vaimusilmas. Mõelge, mida kõike siin teha annab. Mina olin aga pidevalt mõtelnud vanast mehest, Ernie Myersist, kes oli siin aastaid üksinda elanud. Ta oli olnud surnud juba peaaegu nädal, enne kui nad leidsid ta köögist laua alt. Hoopis seda ma nägin, kui Stone käskis näha asju oma vaimusilmas. Ta ütles seda isegi siis, kui me jõudsime söögituppa, kus vineerist tehtud vaheseina taga seisis vana pragusid täis tualettpott. Ma soovisin, et ta vait oleks, aga ta sosistas, et lõpu eel ei tulnud Ernie enam treppidega toime. Tema voodi ja tualettpott toodi siia, et tal kõik käe-jala juures oleks. Stone vaatas mind nagu arvates, et ma ei saa sellistest asjadest aru. Ma tahtsin välja, tagasi meie vanasse majja, aga isa ja ema neelasid selle kõik alla. Nad käitusid, nagu oleks see kõik üks suur seiklus. Nad ostsid maja. Nad hakkasid seda puhastama ja küürima ja värvima. Ning siis tuli laps liiga vara. Ja siin me nüüd olime.