Skellig

KOLM

Aed oli teine koht, mis pidi olema imeline. Sinna pidid tulema pingid ja laud ja kiik. Pallimängimiseks pidi seinale joonistatama väravapostid. Aeda pidi tulema tiik, kus elavad kalad ja konnad. Kuid praegu polnud seal veel midagi sellist. Seal olid kõigest nõgesed ja ohakad ja umbrohud ning poolikud tellised ja kivikamakad. Ma seisin seal, müksides miljonite võilillede nutte.

Natukese aja pärast hüüdis ema ja tundis huvi, kas ma tulen tuppa lõunat sööma või mitte, ja ma ütlesin, et jään välja aeda. Ta tõi mulle võileiva ja kokapurgi.

„Mul on kahju, et kõik on nii halvasti ja me oleme nii pahas tujus,“ ütles ta.

Ta puudutas mu kätt.

„Sa saad ju aru. Saad ju, Michael? Eks ole?“

Ma kehitasin õlgu ja ütlesin: „Jah.“

Ta puudutas mind uuesti ja ohkas.

„Küll kõik jälle varsti korda saab,“ ütles ta.

Ma istusin telliskivihunnikule maja seina vastas. Sõin oma võileiba ja jõin kokat. Mõtlesin Random Roadist, kust me siia tulime, ja kõikidest oma vanadest sõpradest, nagu Leakeyst ja Cootist. Nad on kindlasti kuskil palliväljakul mängimas.

Siis kuulsin, kuidas uksekell helises ja doktor Surm sisse astus. Ma kutsusin teda doktor Surmaks, sest selle mehe nägu oli hall, käsi katsid mustad täpid ja ta ei osanud naeratada. Nägin teda ühel päeval, kui ta oli meie maja juurest ära sõitmas ja parajasti oma autos suitsu süütas. Mulle öeldi, et ma nimetaksin teda doktor Daniks, ja nii ma ka tegin, kui pidin tema poole pöörduma, kuid minu jaoks oli ta doktor Surm ja see nimi sobis talle palju paremini.

Lõpetasin oma koka, ootasin minuti ja läksin siis uuesti garaaži juurde. Mul ei olnud aega julgust koguda ega seal seista ja kuulatada. Lülitasin taskulambi sisse, tõmbasin sügavalt hinge ja sisenesin kikivarvul. Midagi väikest ja musta sibas üle põranda. Uks kriiksus ja kägises ja siis jäi kõik vaikseks. Valgusvihus oli näha õhus keerlev tolm. Nurgast kostis jälle ja jälle kraapivat heli. Läksin edasi ja tundsin, kuidas ma laubaga ämblikuvõrke katki käristan. Kogu garaaž oli asju tihedasti täis – antiikne mööbel, köögikapid, vaibarullid, torud, kastid ja lauad. Pidin pidevalt kummarduma, et laest rippuvate torude, köite ja seljakottide alt läbi pääseda. Üha uusi ja uusi ämblikuvõrke takerdus mu juustesse ja nahale. Põrand oli lagunenud ja murenenud. Avasin tolli võrra kapiust ja nägin taskulambi valguses, kuidas miljon kakandit minema sibas. Piilusin suurde kivianumasse ja nägin mingi väikese looma luid, kes oli sinna ära surnud. Kõikjal paistis surnud kärbseid. Siin-seal vedeles igivanu ajalehti ja ajakirju. Valgustasin ühte neist ja nägin, et see oli peaaegu viiskümmend aastat vana. Liikusin väga ettevaatlikult. Kartsin, et iga hetk võib kogu see kupatus mulle kaela sadada. Tolm tungis ninna ja kurku. Teadsin, et varsti nad hakkavad mind hüüdma ja et mul oleks parem siit juba välja ronida. Kummardusin üle teekastide hunniku, suunasin valgusvihu nende taha ja siis nägingi teda.

Ma arvasin, et ta on surnud. Ta istus, jalad välja sirutatud ja pea toetatud vastu seina. Ta oli kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega nagu kõik muugi ning tema nägu oli kõhn ja kahvatu. Kärbsed olid takerdunud tema juustesse ja õlgadele. Ma valgustasin tema valget nägu ja musta ülikonda.

„Mida sa tahad?“ küsis ta.

Ta avas oma silmad ja vaatas mulle otsa.

Ta hääl kähises nagu poleks ta seda aastaid kasutanud.

„Mida sa tahad?“

Mu süda tagus ja puperdas.

„Ma küsisin, mida sa tahad?“

Siis ma kuulsin, kuidas nad mind majast hüüavad.

„Michael! Michael! Michael!“

Ma pugesin kiiruga kolude vahelt tagasi ja väljusin uksest. See oli isa. Ta tuli teerada mööda minu poole.

„Kas me ei ütelnud sulle …„ alustas ta.

„Jah,“ ütlesin ma. „Jah. Jah.“

Ma hakkasin endalt tolmu maha kloppima. Ämblik laskus mu lõua otsast mööda pikka niiti alla.

Isa pani mulle käe ümber.

„See on sinu enda heaolu pärast,“ ütles ta. Ta noppis mu juustest välja surnud kärbse.

Isa virutas vastu garaaži seina ja kogu ehitis värises.

„Näed?“ ütles ta. „Kas sa kujutad ette, mis võiks juhtuda.“

Haarasin tal käest, et takistada tal uuesti virutamast.

„Ära tee,“ ütlesin ma. „Kõik on korras. Ma saan aru.“

Isa pigistas mu õlga ja ütles, et asjad pöörduvad varsti paremuse suunas.

Ta naeris.

„Klopi end puhtaks, enne kui ema sind näeb. Jah?“