Nende poeg

1

«Tule jumal appi, kas siis veel torni ei paista?»

Sooniste eit küsis seda juba kolmat korda, ja niisama mitmendat korda vastas talle taat:

«Ega’s mul rohkem silmi ole kui sinul; niipea kui torn paistab, näeme teda mõlemad.»

«Siis anna märale ometi piitsa, muidu jõuame sinna, kui kirik välja tuleb!»

«Ega ma hoost või lõhki ajada! Eks sa näe, mihuke tee on!»

Aga seejuures andis ta märale siiski piitsa, nii et see sabaga vastu lõi ja hakkas veidi väsinud hüppega tasast talupojatraavi sörkima.

Eit kohendas oma kõrget munakujulist siidmütsi, mis suurräti all vankri põrutamise tõttu ühtepuhku viltu vajus, ning hakkas meeste ükskõiksest meelest ja vilust verest meelisklema. Sa jumaluke, mis on siuke isasüda emasüdame kõrval! Nagu jääpurikas tulise söe kõrval! Eide hing põksub ammu juba Pärtli kiriku kantsli all, aga tema, taat, ütleb: «Ega ma hoost või lõhki ajada!» Eit ei saanud tervel läinud ööl rõõmuärevuse pärast silmagi kinni, tema, taat, luges isameie ära ja jäi norinal magama … Hommikul oli teine küll aegsasti üleval, äratas eidegi, kellest väsimus siiski viimaks võidu oli saanud, ja küsis naeratavail pilusilmi «Vanamoor, kas mäletad ka veel, kuhu täna pidime sõitma? – Noh, siis tõuse ometi, meil ju nelikümmend versta sõita, tee on sant, ja poja jutlusest ilma jääda – kas tead, Mari, see oleks kahju, mis paneks nutma.»

Nagu poleks eit seda paremini teadnud! Enne veel kui vanamees lause lõpetas, oli ta jalul, üks-kaks-kolm kirikuehtes ja vankril. Aga nüüd – oh see igavene, ilmlõpmatu kauge maa! öösel kella neljast teel, päike peaaegu lõunas, aga ei ikka veel kiriku pikka tornigi näha! Ning see va tursahingega vanamees veel toriseb: «Ega ma hoost või lõhki ajada!» Tema hoiab hoost poja jutlusele, pojale külla sõites! Oleksid ohjad ja piits eide käes – kõrb peaks kullerisõitu sõitma! Ei ta lõhki läheks. Tal on jalgu ja on rammu. Ega’s Sooniste Mihkli hobused väsinud ole!

«Vanamees, kõputa taga!»

«Las ma panen piipu. Suu nii mage, et –»

«Sina oma piibuga! Alati peab sul see varn hammaste vahel rippuma! – Anna ohjad siia!»

Sooniste vana annab ohjad, aga piitsa pistab jalge vahele. Eit kisub aga ka piitsa pihku ja teeb märale jalad.

«No ega ma sedasi saa piipu toppida,» uriseb vanamees oma kollakashalli habeme seest. «Vaata, et ajad viimaks veel kraavi! Ega naisterahval aru ole.»

Hoolimata põrutamisest, mis paneb pealistujad taoti hüplema – tee on äärmiselt rööplik ja täis suuri kive läheb Sooniste peremehel siiski korda piibukolu musta mahorkaga täita, ilma et ta tragi teinepool hobuse jooksu kahandaks. Kuid tulevõtmisega on lugu täbar. Ilm on muidugi tuuline, ja nüüd veel kiire sõit.

«Pea, Mari, ma ei saa tuld!»

Mari peatab, aga hakkab siunama:

«Oh seda nuhtlust, mis peab inimesel siukese piibu-imejaga olema! Kakskümmend viis korda pannakse kirikuteel piipu! Ja ise tahab saada õigeks ajaks jutlusele! Poja jutlusele! On niisugune vanamees väärt, et jumal talle poja andis, kes on kirikhärra! Häbene ka natuke! Pole veel kiriku tornigi näha, ja tema viidab kallist aega piibu panemisega!»

«Panen ju alles kolmat korda, ja Jaan ise tõmbab koa,» ütleb Sooniste Mihkel, popsides piipu tuld. «Jaan tõmbab muidugi paberosse, mina piipu, aga eks see ole ükstapuhas.»

«Jaan? Misuke Jaan?»

«Misuke Jaan? Meie Jaan!»

«Meie poeg, kes on kirikuõpetaja?»

«Kes siis muu?»

Sooniste perenaine tõmbab ohjad äkitselt pingule, nii et hobune muudab jooksu sammumiseks. Eide kortsurikas nägu on veel rohkem krimpsu läinud ja voldikalt mahavajunud laugude vahelt vilguvad kaks pahast silma Mihkli poole.

«Kuule, vanamees, kas sul enam meeles põle?»

«Mis asi?»

«Kui sul enam meeles põle, siis tuleta nüüd meelde!»

«Mis asja?»

«Oma lollust. Sa oled talupoeg ja jääd talupojaks.»

«Kas sa’s mõni saks oled?»

«Ma pean vähemalt meeles, et mu poeg on kirikhärra.»

«Kas mina siis seda ei tea?»

«Eks sa jah tea! Mis sa praegu ütlesid: «Jaan tõmbab koa!» Kelle Jaan? Kes see prostoi Jaan sul on, vanamees? Tohid sa kirikhärrat sedaviisi laia lõuaga kutsuda Jaaniks? Räägid ju nagu oma sugulasest või mõnest muust talujörnikust … Kas tead, Mihkel, häbipuna tõuseb mul veel nüüd iga kord palgesse, kui selle peale mõtlen, mis sa oma juhmist peast kahe aasta eest tegid, kui ta veel Tullengal abiõpetajaks oli. Kogu kihelkond irvitab seda veel praegu ja teda ei kutsutud pärast enam muu nimega kui Jaan – õpetaja-Jaan! Nagu sina oled Sooniste Mihkel, nii oli tema õpetaja-Jaan … Säh, helde jumal, kui enda isal pole aupakkumist, mis siis teistel viga haukuda!»

Mihkel tahab midagi kosta, jätab aga kostmata ja nõõtab selle asemel erilise agarusega hobust taga. Nähtavasti on eide soendatud mälestus teda piinlikult puudutanud. Teisiti ei või see ollagi, sest lugu oli tõesti halb ja Mihkel kahetseb oma «lollust» tänapäevani taga. Eks vanamees astu, tulles kaugelt laadalt ja sõites Tullenga kirikumõisast mööda, kord poja poole sisse. Mõisa õues juhtub mees kirikhärra kutsariga kokku. Mihkel küsib mingi paha peale mõtlemata: «Tere, tere, kas Jaan koa kodu?»

«Mihuke Jaan?» küsib kutsar vastu.

«Noh, eks minu poeg.»

«Kes su poeg siin siis on?»

«Eks ikka see abiõpetaja.»

Kutsar ajab silmad muidugi pärani, sest ta ei tea, et abiõpetaja on niisuguse talutaadi poeg ja et ta ristinimi on «prostoi» Jaan. Pärast lobiseb pentsikut lugu teistele, need jälle kolmandaile, ja varsti käib kihelkonnas ringi lendsõna: «Tere, tere, kas Jaan koa kodu?» Viimaks puutub asi ka abiõpetaja enesegi kõrvu, ja ta kurdab sellest kord emale. Eit muidugi krapsti taadi silmil. Ja mitte üks kord, vaid iga kord, kui õudne sündmus talle meelde tuleb, ja see tuleb talle paraku sageli meelde. Õnneks valiti «õpetaja-Jaan» varsti teise, kaugemasse kihelkonda koguduse peale, kus lugu ei tuntud ja tema talupojalist ristinime ei teatud. Ta kosis mõne kuu eest linnast noore ning rikka abikaasa ja elab nüüd lugupeetud pastorina hubast hingekarjase elu. –

«Ja kuule, vanamees, mis ma sulle veel ütlen,» võtab õpetajahärra mõistlik ema, kui ta taadi piinlikku kohmetust meeleheaga on vaadelnud, uuesti sõna. «Et sa oma haisvat piibunossi kirikumõisas näole ei too, et sa ta sootuks ära peidad saapasäärde või kuhu tahes! Sa tead ju, et tema piibuhaisu ei salli; eks sa mäleta, misukest nägu ta siis juba iga kord näitas, kui tudengina Tartust koju tuli ning sinu mahorkahaisu nuusutas! Ja nüüd on ta kirikhärra! Aga see pole veel kõik: mõtle tema proua peale! See on justament samasugune proua nagu meie mõisaproua. Peen ja uhke ja muidugi ka kõrgest soost. Jumal hoidku, kui see sinu piipu näeb või tubakahaisu tunneb! Vanamees, et sa seda meeles pead! Jumal, jumal, mul eneselgi tuline hirm tema proua silma alla astuda. Kes teab, kui peen ja tore ongi! Mis meiesugune teab niukesega reakida!»

«Ää nüüd nii väga hädalda!» kohmab Mihkel, et ka midagi öelda. «Eks ta ole ikkagi meie poja naine ja eks ta tea, et tema mehe vanemad on taluinimesed. Kui pole poeg meie vastu uhke, ega siis või naine koa uhke olla.»

«Naine ja naine,» osatab Sooniste ema uue pahandusehooga. «Sinu pojal pole mitte naine, vaid proua. Kas mõistad?»

«Proua ja ka ikka naine,» pomiseb vanamees vastu. «Kas su õpetused juba kord ei lõpe?»

Ei. Eidele tuleb neid ikka veel meelde. Koputanud piibu vankritiiva vastu tühjaks ja pistnud taskusse, teeb vanamees selle patu ära, sülitab sirtsti läbi hammaste maanteele. Uus põhjus noomimiseks!

«No kas pole pöörane temp, kui sa kirikhärra tubadeski oma jälki sülitamist ei jätaks! Sülita aga seal jah puhtale põrandale või vastu seina! Ega sinusugusest paremat või loota! Mis sina koa tead saksa tubadest – ükskõik, kuhu lirtsu lased! Tõepoolest, hirm tuleb peale niukest vanameest sakste lähedale viia! Kas tead ka, et sakste juures on kõik nii puhas ja läigib, et su nägu sulle nagu peeglist vastu paistab? Mina tean seda olen ju terve aasta saksu teenind, enne kui sina mu külasse viisid. Aga sina – kust sina ka seda võid teada! Vanamees, ma annan sulle heaga nõu, unusta pooleks päevakski oma matsitembud, ää tee meie pojale ta proua ees häbi!»

Mihkel ei vasta küll midagi, aga salaja, üsna südame põhjas, teeb otsuseks teisepoole õpetusi karvapealt tähele panna ja oma kallile pojale mitte mingil viisil häbi teha. Ninagi tahab nuusata ikka ainult räti sisse, mille eit talle kodus taskusse pistis.

Nad vaikisid nüüd mõlemad ja jäid mõttesse. Ainult Mihkli ühetooniline, masinlik «nõõ», hobuse astumine ning puristamine ja vankrirataste plagin läbisid vaikust. Järjest lendas suuri poripritsmeid ratastelt ja mära tagumisilt jalult vankripõllele. Tee oli paiguti nii porine, et hobune nagu savikastis tantsis. Sõitjaile paiskus külma uduvihma näkku, vinge ning rõske sügisetuul nüsis nende nina ja kõrvade kallal. Metsasalgud ja põõsastikud tee kõrval, leherüüd täis hõõguvat punast ja kollast, seisid nukralt longus, ning kulurohuga kaetud aasadel hõljusid tuhkjad uduvõlvid otsekui kütisesuits.