Skellig

KOLMTEIST

„Sa oled õnnetu,“ ütles Mina.

Ma seisin ja vaatasin üles tema poole.

„Beebi on tagasi haiglas,“ sõnasin ma.

Ta ohkas ja silmitses lindu, kes tiirles kõrgel ülal.

„Paistab, et ta hakkab surema,“ ütlesin ma.

Ta ohkas uuesti.

„Kas sa tahad, et ma viiksin sind ühte kohta?“ küsis ta.

„Kuhu?“

„Ühte salajasse kohta, millest keegi ei tea.“

Vaatasin tagasi maja poole ja nägin läbi söögitoa akna isa. Silmitsesin Minat ja ta nägi mu mõtteid.

„Viis minutit,“ sõnas ta. „Ta ei saa arugi, et sind ei ole.“

Panin sõrmed risti.

„Tule,“ sosistas Mina, ning ma avasin värava ja lipsasin välja.

„Ruttu,“ sosistas ta kummardudes ja jooksma hakates.

Tänava lõpus pöördus ta teisele jalgrajale. Majad siinsete müüride taga olid suuremad, kõrgemad ja vanemad. Tagaaiad olid sügavamad ja täis suuri puid. See oli Crow Road.

Mina peatus tumerohelise värava taga. Ta võttis kuskilt võtme, keeras värava lukust lahti ja lipsas sisse. Ma järgnesin talle. Miski riivas mu jalgu. Vaatasin alla ja nägin kassi, kes oli tulnud koos meiega sisse.

„Sosin!“ ütles Mina ja naeratas.

„Mis?“

„Selle kassi nimi on Sosin. Sa kohtad teda kõikjal.“

Maja oli tumedaks tõmbunud kivist. Aknad olid laudadega kinni löödud. Mina jooksis ukse juurde ja avas selles. Uksele oli maalitud punase värviga OHTLIK.

„Ära pane tähele,“ sõnas ta. „See hoiab lihtsalt rüüstajaid eemale.“

Ta astus sisse.

„Tule,“ sosistas ta. „Ruttu!“

Ma läksin sisse ja Sosin tuli koos minuga.

Sees oli kottpime. Ma ei näinud midagi. Mina võttis mul käest.

„Ära seisma jää,“ ütles ta ja juhtis mind edasi.

Ta viis mind mingist laiast trepist üles. Kui mu silmad pimedusega harjusid, märkasin kinnilöödud akende, tumedate ukseaukude ja laiade trepimademete piirjooni. Me läksime üles kolm trepivahet, möödusime kolmest mademest. Siis läksid astmed kitsamaks ja me jõudsime viimase kitsa ukseavani.

„Pööning,“ sosistas Mina. „Ole seal sees väga tasa. Võibolla ei taha nad sind sinna. Nad võivad sind rünnata!“

„Kes võivad?“

„Kui julge sa oled? Nad tunnevad mind ja teavad Sosinat, kuid sind nad ei tea. Kui julge sa oled? Kas sama julge kui mina?“

Ma vahtisin teda. Kust võiksin ma teada?

„Oled,“ ütles ta. „Pead olema.“

Ta keeras käepidet ja hoidis hinge kinni. Ta võttis mul uuesti käest, juhtis mu sisse ning sulges ukse. Ta kükitas ja tõmbas mindki kössi põrandale. Kass lebas vaikselt meie kõrval.

„Ole hästi vaikselt,“ sosistas ta. „Ole hästi vaikselt ja vaata ainult.“

Me olime otse katuse all avaras ruumis. Põrandalauad olid lõhenenud ja ebaühtlased. Krohv oli seintelt maha langenud. Valgus paistis sisse läbi kaarja katusest eenduva akna, mille all põrandal oli klaasikilde. Aknast võis näha majakatuseid ja kirikutorne ning õhtuselt punetavaid pilvi.

Ma hoidsin hinge kinni.

Ruum pimenes ja loojuva päikese valgus muutus punasemaks.

„Mis juhtub?“ sosistasin ma.

„Shh. Lihtsalt oota. Oota ja vaata.“

Siis ta värises.

„Vaata! Vaata!“

Kuskilt nurgast tõusis õhku hele lind ja lendas hääletult akna juurde. Ta maandus ja vaatas välja. Siis tuli teine ja istus samuti aknale, tehes enne tiiru läbi kogu ruumi, nii et tema tiivad liikusid läbi õhu ainult paari tolli kaugusel meie nägudest.

Ma ei hinganud. Mina haaras mu käest. Vaatasin linde, kuidas nende laiad ümmargused näod teineteise poole pöördusid, kuidas küüned hoidsid aknaraamist. Siis olid nad läinud, kadudes hääletult punakasse videvikku.

„Öökullid,“ sosistas Mina. „Kodukakud.“

Ning ta luges jälle mu mõtteid ja naeris.

„Vahel nad ründavad sissetungijaid. Aga nad nägid sind koos minuga. Nad teadsid, et sa oled okei.“

Ta osutas tagaseinas haigutavale avale, kus krohv ja mõned tellised olid ära kukkunud.

„See on pesa,“ ütles ta. „Seal on pojad. Ära lähemale mine. Nad kaitsevad neid viimase hingetõmbeni.“