Skellig

ÜKSTEIST

Järgmisel hommikul kaebas isa, et ta suudab end vaevu liigutada. Ta oli täiesti kookus ja kange ning ta ütles, et ta selg on hirmus haige.

„Kus aspiriin on?“ hüüdis ta trepist alla.

Ema naeris.

„Liigutamine teeb talle head,“ sõnas ta. „See võtab tal rasva maha.“

Isa hüüdis uuesti:

„Ma küsisin, kus on see neetud aspiriin?“

Ma andsin lapsele musi ja pistsin jooksu, et jõuda bussi peale ja kooli.

Sel hommikul oli meil Rasputiniga loodusteadus. Ta näitas plakatit meie esivanematest – lõpututest muutustest, mis on viinud meieni. Seal olid ahvid ja inimahvid, siis vahepeal suur hulk ahvisarnaseid olevusi, ja siis meie. See näitas, kuidas me hakkasime püsti seisma, kuidas kaotasime enamiku karvadest, kuidas hakkasime kasutama tööriistu ja kuidas meie pead muutsid kuju, et mahutada meie suurt aju. Coot sosistas, et see kõik on üks rämps. Tema isa oli talle öelnud, et ei ole võimalik, et ahvid võiksid muutuda inimesteks. Piisab, kui neid ainult vaadata.

Ma küsisin Rasputinilt, kas me ka edasi muudame kuju, ja ta vastas:

„Kes teab, Michael? Võibolla läheb evolutsioon igavesti edasi. Võibolla muutume meiegi.“

„Jama,“ sosistas Coot.

Me joonistasime ahvi luustiku ja inimese luustiku. Mul tuli meelde, mida Mina oli öelnud, ja ma vaatasin väga põhjalikult plakatit. Tõstsin käe ja küsisin:

„Aga mille jaoks on abaluud?“

Rasputin kortsutas nägu. Ta sirutas käe selja taha, katsus oma abaluid ja naeratas.

„Tean, mida mu ema tavatses mulle selle kohta rääkida,“ sõnas ta. „Kuid ausalt öeldes ei ole mul aimugi.“

Hiljem tõstis Coot oma õlad üles, tõmbas pea õlgade vahele ja lükkas lõua välja. Ta taarus mõmisedes läbi koridori ja tõukas tüdrukuid.

Lucy Carr pistis kisama.

„Lõpeta ära, sa siga!“ hüüdis ta.

Coot naeris ainult.

„Siga? Ma pole siga, vaid gorilla.“

Ja jooksis talle jälle otsa.

Õues jalgpalli mängides sain aru, kui väsinud ma olen nii pikast ärkvelolemisest öösel. Leakey muudkui küsis, mis minuga lahti on. Ma mängisin halvasti. Proua Dando tuli jälle, kui ma omaette väljaku kõrval seisin.

„Mis toimub?“ küsis ta.

„Mitte midagi.“

„Ja kuidas väikesel läheb?“

„Kenasti.“

Ma vaatasin maha.

„Vahel ma arvan, et ta lõpetab hingamise,“ ütlesin ma. „Siis ma vaatan teda ja kõik on korras.“

„Kõik läheb hästi,“ lausus proua Dando. „Küll sa näed. Beebid toovad sageli endaga maailma muret kaasa, aga sa hakkad temaga mürama enne, kui arugi saad.“

Ta puudutas mu õlga. Hetkeks. Mõtlesin, kas rääkida talle mehest garaažis, aga siis nägin, et Leakey vaatab meie poole. Ma raputasin ennast lahti ja jooksin kisades platsile tagasi.

„Sööt! Sööt!“

Pärastlõuna oli unine. Veidi lihtsat matemaatikat, siis preili Clarts, kes luges veel ühe loo, seekord Odüsseusest ja tema meestest, kes jäid lõksu ühesilmalise koletise Polyphemose koopasse. Jäin peaaegu magama, sel ajal kui ta jutustas, kuidas nad lambaid teeseldes põgenesid.

Võtsin oma joonistatud luustiku pildi koju kaasa. Silmitsesin seda bussis. Minu kõrval istus vana mees, väike terjer põlvedel. Ta lõhnas pissi ja piibutubaka järele.

„Mis see on? küsis ta.

„Pilt sellest, millised me olime kaua aega tagasi,“ sõnasin ma.

„Ei saa öelda, et ma seda mäletaksin,“ ütles ta. „Ja ma olen üpris iidne.“

Ta hakkas rääkima sellest, kuidas ta nooruses oli näinud tsirkuses ahvi. Toda oli treenitud teed valmistama, kuid tegelikult ei olnud ta ikkagi isiksus. Aga võibolla ta alles harjutas. Mehe suunurgast nirises sülge alla lõuale. Panin tähele, et ta on veidi eemalolev.

„Meie garaažis on üks mees,“ ütlesin ma, kui ta vait jäi.

„Ahsoo?“ sõnas ta.

Terjer klähvis. Mees võttis käega tal koonu ümbert kinni. Näis, nagu mõtleks ta sügavalt.

„Ahsoo,“ ütles ta uuesti. „Ja trapetsil oli kõige kenam tüdruk. Oleks võinud vanduda, et ta suudab peaaegu lennata.“