Skellig

KÜMME

Proovisin sel ööl ärkvel püsida, kuid see oli lootusetu. Uinusin kohe. Nägin unes, et beebi on musträsta pesas Mina aias. Musträstas toitis teda kärbeste ja ämblikega ning ta muutus üha tugevamaks ja tugevamaks, kuni lendas puult üle katuseharjade garaaži katusele. Mina istus müüril ja joonistas teda. Kui ma läksin lähemale, sosistas Mina:

„Hoia eemale. Sind oled oht!“

Siis hakkas laps kõrvaltoas nutma ja ma ärkasin.

Lamasin ja kuulasin ema äiutamist ning beebi häälitsemist. Väljas laulsid linnud. Kui laps oli toidetud ja ma olin kindel, et kõik magavad, ronisin voodist välja, võtsin taskulambi, tõmbasin mõned riided selga ja kõndisin kikivarvul nende toast mööda. Võtsin vannitoast aspiriinitopsi, läksin trepist alla, avasin tagaukse ja hiilisin aeda.

Kandikud toidujäänustega olid ajalehtede ja umbrohukuhja all. Nad olid viltu vajunud ja osa kastet oli välja voolanud. Röstitud sealiha jäänused olid liimjad, punased ja külmad. Panin vesised kanapojarullid samale alusele ja läksin garaaži poole.

„Sa oled loll,“ ütlesin ma endale. „Sa hakkad lolliks minema.“

Vaatasin musträstast üleval garaažikatusel ja nägin, kuidas tema kollane nokk lauldes pärani läks. Nägin kuldset ja sinist läiget seal, kus varane valgus tema selga puudutas.

Lülitasin taskulambi sisse, tõmbasin sügavalt hinge ja astusin sisse.

Algas sibamine ja krabin. Miski libises üle mu jala ja ma oleksin peaaegu toidu maha pillanud. Jõudsin teekastideni ja valgustasin lambiga nende tagust.

„Jälle sina?“ kähistas ta. „Arvasin, et oled läinud.“

„Ma tõin midagi,“ ütlesin.

Ta avas silmad ja vaatas mind.

„Aspiriin,“ sõnasin. „Ning 27 ja 53. Kanapojarullid ja röstitud sealiha.“

Ta naeris, kuid ei naeratanud.

„Mitte nii loll, nagu sa paistad,“ kähises ta.

Ma ulatasin kandiku üle teekastide tema poole. Ta võttis selle vastu, kuid ta käsi hakkas võbisema ja pidin toidu tagasi võtma.

„Pole jõudu,“ kähises ta.

Pugesin teekastide vahelt läbi ja kükitasin tema kõrvale. Hoidsin kandikut ja valgustasin lambiga toitu. Ta pani sõrme kastmesse, lakkus selle puhtaks ja oigas. Ta pistis sõrme uuesti sisse ja õngitses välja pika kleepja oavõrse kastmega ning limpsis selle üle. Ta leidis tükikesed sealiha ja seeni. Ta toppis kanapojarullid endale suhu. Punane kaste tilkus ta huultelt alla lõuale ja tema mustale kuuele.

„Ahh,“ ütles ta. „Ohh.“

Tundus, et nagu meeldiks talle see, või nagu oleksid tal valud, või mõlemad koos. Hoidsin kandikut ta lõuale lähemal. Ta võttis ja limpsis ja oigas.

Tema sõrmed olid kõverad ja kängus ning sõrmenukid mõhnalised.

„Pane aspiriin sisse,“ ütles ta.

Panin kastmesse kaks aspiriinitabletti ning ta võttis ja neelas need alla.

Ta röhatas. Siis vajus ta käsi alla ning pea toetus vastu seina.

„Jumalate toit,“ sosistas ta. „27 ja 53.“

Panin kandiku tema kõrvale maha ja valgustasin teda taskulambiga. Mehe kahvatu nägu oli kaetud sadade kortsude ja vagudega. Lõual mõned peened karvad.

Punane kaste huulte ümber oli nagu tardunud veri. Kui ta uuesti silmad avas, nägin silmavalgetel pisikeste veenide tumedat võrku. Lõhnas tolmu, vanade rõivaste ja higi järele.

„Vaatasid korralikult?“ sosistas ta.

„Kust sa pärit oled?“

„Ei kuskilt.“

„Nad koristavad selle kõik ära. Mida sa siis teed?“

„Mitte midagi.“

„Mida sa siis …“

„Mitte midagi, mitte midagi ja mitte midagi.“

Ta sulges jälle silmad.

„Jäta aspiriin siia,“ ütles ta.

Jätsin lahtise tabletitopsi põrandale. Lükkasin kõrvale hunniku kõvasid karvaseid tombukesi, mis vedelesid põrandal. Tõstsin ühe valguse kätte ja nägin, et see koosnes väikestest kontidest, karvatuustidest ja nahatükikestest.

„Mida sa vaatad, ah?“ küsis ta.

„Mitte midagi.“

Musträstas katusel laulis üha valjemini ja valjemini.

„Üks arst tuleb mu õde vaatama,“ sõnasin ma. „Ma võiksin ta siia sind vaatama tuua.“

„Pole vaja arste. Mitte kedagi.“

„Kes sa oled?“

„Ei keegi.“

„Mida ma teha saaksin?“

„Mitte midagi.“

„Mu õde on väga haige.“

„Beebid!“

„Kas sa saaksid tema heaks midagi teha ?“

„Beebid! Tatt, sodi, okse ja pisarad.“

Ma ohkasin. See oli lootusetu.

„Mu nimi on Michael. Ma lähen nüüd. Kas on midagi, mida ma võiksin sulle tuua?“

„Mitte midagi. 27 ja 53.“

Ta röhatas jälle. Tema hingeõhk lõhnas mitte ainult Hiina söögi, vaid ka millegi muu järele. Ta kõõksatas ja kallutas end seinast eemale, nagu hakkaks tal halb. Panin oma käe ta seljale, et teda toetada. Ma tundsin seal midagi, midagi kuue sees. Proovisin mitte hingata, mitte tunda ta lõhna. Sirutasin käe üle ta selja ja tundsin ka teise õla all midagi. Nagu küünarnukist kõverdatud peened käsivarred. Vetruvad ja painduvad.

Ta öökis, kuid ei oksendanud. Siis nõjatus ta tagasi vastu seina ja lükkas mu käe ära.

„Kes sa oled?“ küsisin ma.

Musträstas laulis ja laulis.

„Ma ei räägi kellelegi,“ sõnasin ma.

Ta tõstis käe ja vaatas seda lambivalgel.

„Ma olen peaaegu eikeegi,“ ütles ta. „Enamik minust on Art.“

Ta naeris, kuid ei naeratanud.

„Art Riit,“ kähises ta. „See on tema, kes hävitab mu kondid. Muudab kiviks ja seejärel murendab.“

Puudutasin tema mõhnalisi sõrmi.

„Mis su seljal on?“ küsisin ma.

„Kuub, siis natuke mind ja siis suur hulk Arti.“

Proovisin uuesti käe tema seljale libistada.

„Pole kasu,“ kähises ta. „Sellest seal pole enam kasu.“

„Ma lähen,“ ütlesin ma. „Ma ei lase neil seda kohta koristada. Ma toon sulle veel, ma ei kutsu doktor Surma.“

Ta limpsas keelega suunurgast kuivanud kastet.

„27 ja 53,“ sõnas ta. „27 ja 53.“

Jätsin ta üksi, läksin tagasi ukse juurde ja astusin valguse kätte. Musträstas lendas kädistades üle aedade minema. Hiilisin majja. Seisin minuti beebi voodi ees. Panin käe tekkide alla ja tundsin tema hingamise raginat ning ta soojust ja pehmust. Tundsin, kui õrnad on ta luud.

Ema vaatas üles ja ma nägin, et ta magas veel.

„Hei,“ sosistas ta.

Kõndisin kikivarvul tagasi voodisse.

Kui ma magama jäin, nägin unes, et mu voodi koosnes oksaraagudest, lehtedest ja sulgedest just nagu pesa.