Skellig

ÜHEKSA

Õhtul hiljem nägin ma veel kord Minat. Olin koos isaga väikeses eesaias. Seisime keset ohakaid ja võililli. Isa rääkis mulle jälle kord, kui imeline see kõik olema saab – lilled siin ja puu seal ning pink akna all. Ma nägin Minat natuke maad eemal. Ta istus puu otsas ühes teises eesaias, samal pool tänavat kui meie. Ta istus jämedal oksal.

„Huvitav, kes see on?“

„Tema nimi on Mina.“

„Ahah.“

Tüdruk ilmselt nägi meid, aga ei liikunud oma kohalt.

Isa läks uuesti sisse, et vaadata, kuidas tsement on söögitoas kivistunud.

Ma läksin väravast välja ja piki tänavat alla ning vaatasin üles Mina poole, kes ikka veel puu otsas istus.

„Mida sa seal üleval teed?“ küsisin ma.

Ta laksutas keelt.

„Totakas,“ ütles ta. „Nüüd ajasid sa ta minema. Tüüpiline.

„Mille ma minema ajasin?“

„Musträsta.“

Mina võttis klade ja pliiatsi hammaste vahele, haaras oksast kinni ja kukutas ennast maapinnale. Ta seisis ja vaatas mind. Ta oli väikest kasvu, süsimustade juustega ning silmadega, mis tundusid sinust läbi vaatavat.

„Tühiasi,“ ütles ta. „Küll ta tagasi tuleb.“

Mina osutas üles katusele. Musträstas oli seal üleval, kõigutas saba ja laskis kuuldavale erutatud häälitsusi.

„See on tema hoiatushüüd,“ ütles ta mulle. „Ta ütleb oma perele, et oht on lähedal. Oht. See oled sina.“

Ta osutas käega puu otsa.

„Kui sa üles ronid ja piki seda oksa vaatad, näed ta pesa. Seal on kolm väiksekest. Aga ära enam lähemale mine.“

Mina istus aiamüürile ja vaatas mind.

„Siin ma elan,“ ütles ta. „Number seitsmendas. Sul on väike õeke.“

„Jah.“

„Mis tema nimi on?“

„Me ei ole veel otsustanud.“

Ta laksutas keelt ja pööritas silmi taeva poole.

Seejärel avas ta oma klade.

„Vaata seda,“ ütles ta.

See oli linde täis. Pliiatsiga joonistatud, paljud neist värvitud, kasutades sinist ja rohelist ja punast.

„See on musträstas,“ ütles ta. „Nad on tavalised, aga mitte väga ilusad. Varblane. Need on tihased. Ning armas metsvint. Ja vaata, see on ohakalind, kes käis siin möödunud neljapäeval.“

Ta näitas mulle ohakalindu, kes oli roheline ja punane ja erekollane.

„Minu lemmik,“ ütles ta.

Mina lõi klade kinni.

„Kas sulle meeldivad linnud?“ küsis ta ja vaatas mind nii, nagu oleks ma teinud midagi jälestusväärset.

„Ma ei tea,“ ütlesin ma.

„Tüüpiline. Kas sulle meeldib joonistada?“

„Mõnikord.“

„Joonistamine sunnib sind maailmapalju tähelepanelikumalt vaatama. See aitab sul näha seda, mida vaatad, palju selgemini. Kas sa teadsid seda?“

Ma ei ütelnud midagi.

„Mis värvi on musträstas?“ küsis ta.

„Must.“

„Tüüpiline!“

Ta vibutas ennast oma poole aeda.

„Ma lähen sisse,“ ütles ta. „Kuid ma loodan, et me kohtume jälle. Tahaksin ka sinu väikeõde näha, kui seda on võimalik korraldada.“