Skellig

SEITSE

Kummardusin üle teekastide, suunasin sinna valgusvihu ning seal ta oligi. Ta polnud liikunud. Ta avas oma silmad ja sulges need uuesti.

„Jälle sina,“ ütles ta oma ragiseva ja kriiksuva häälega.

„Mida sa siin teed?“ sosistasin ma.

Ta ohkas, nagu oleks ta kõigest surmani tüdinud.

„Mitte midagi,“ kähistas ta. „Mitte midagi, mitte midagi ja veel kord mitte midagi.“

Ma vaatasin, kuidas ämblik mööda tema nägu ronis. Ta püüdis selle sõrmedega kinni ja viskas suhu.

„Nad tulevad varsti, et see kõik ära koristada,“ ütlesin ma. „Ja kogu see värk võib kokku kukkuda.“

Ta ohkas jälle.

„On sul aspiriini?“

„Aspiriini?“

„Unusta ära.“

Tema nägu oli kahvatu nagu kuiv krohv. Must ülikond rippus nagu kott kõhnadel luudel.

Mu süda tagus. Tolm ummistas mu nina ja kurku. Ma närisin huuli ja jälgisin teda.

„Sa pole Ernie Myers, ega ju?“ küsisin ma.

„See vanamehenäss? Kes pidevalt köhis ja igale poole sülitas?“

„Vabandust,“ sosistasin ma.

„Mida sa tahad?“ küsis ta.

„Mitte midagi.“

„On sul aspiriini?“

„Ei.“

„Suur tänu.“

„Mida sa teha kavatsed?“ küsisin ma. „Nad koristavad siin kõik ära. See kukub kokku. Mida …“

„Mitte midagi. Mine minema.“

Ma kuulatasin, ega väljas midagi ei kosta – ega keegi mind ei kutsu.

„Sa võiksid sisse tulla,“ ütlesin ma.

Ta naeris, aga ei naeratanud.

„Mine minema,“ sosistas ta.

Ta püüdis oma rinnaesiselt kärbse ja uuris seda.

„Kas ma võiksin sulle midagi tuua?“ küsisin ma.

„Aspiriini,“ kähistas ta.

„Kas sa tahaksid midagi süüa?“ küsisin ma.

„27 ja 53.“

„Mida?“

„Mitte midagi. Mine ära. Mine minema.“

Ma taganesin välja, valgusesse. Pühkisin endalt tolmu ja kärbsed ja ämblikuvõrgud maha. Vaatasin üles ja nägin isa läbi vannitoaakna jääklaasi. Ma kuulsin, kuidas ta laulab „Dakota mustasid mägesid“.

„Kas sa oled siin uus poiss?“ küsis keegi.

Ma pöörasin ümber. Üle müüri paistis tüdruku pea.

„Kas sa oled uus poiss?“ kordas ta.

„Jah.“

„Minu nimi on Mina.“

Ma vahtisin talle otsa.

„Noh?“ ütles ta.

„Mis noh?“

Ta laksutas keelt, raputas pead ja ütles häälega, mis kõlas tüdinult ja ühetooniliselt: „Minu nimi on Mina. Sinu nimi on …“

„Michael,“ ütlesin.

„Tore.“

Siis hüppas ta tagasi ja ma kuulsin, kuidas ta tänaval maandus.

„Tore sinuga kohtuda, Michael,“ ütles ta müüri tagant ja jooksis minema.