Hirmunud meeste liiga

Originaali tiite

Rex Stout

The League of Frightened Men

Bantam Books 1992

Korrektor Siiri Soidro

Kujundanud Villu Koskaru

Esmatrükk eesti keeles: Elmatar, 1998

Copyright © 1935 by Rex Stout

Copyright renewed © 1963 by Rex Stout

Tõlge eesti keelde © Jaan Kabin ja Tänapäev, 1998, 2020

ISBN 978-9949-85-862-0

e-ISBN 9789949859238

www.tnp.ee

Trükitud AS Pakett trükikojas

TEGELASED

NERO WOLFE,

geniaalne tugitoolidetektiiv, keda sedapuhku kahtlustatakse suurusehulluses.

ARCHIE GOODWIN,

Nero Wolfe’i usin abiline, kellele siiski tundub, et ta võimeid ei hinnata vääriliselt.

FRITZ BRENNER,

Wolfe’i kokk ja hea majavaim.

FRED DURKIN,

suurepärane jälitaja, kes sedapuhku peab enamiku oma ajast veetma delikatessipoes.

ANDREW HIBBARD,

psühholoogia õppejõud Columbia Ülikoolis, kes kõigepealt palub Nero Wolfe’ilt abi ning siis kaob.

EVELYN HIBBARD,

tütarlaps, kellel on suur mure oma onu Andrew’ pärast.

PAUL CHAPIN,

segase meelelaadiga kirjanik, kes kirjutab ohtra vägivallaga vürtsitatud raamatuid.

DORA CHAPIN,

segase kirjaniku peaaegu niisama segane abikaasa.

LORING A. BURTON,

jõukas arst, Lunastusliiga üks aktiivsemaid liikmeid.

FERDINAND BOWEN,

laiade liigutustega pisut naiselik börsimaakler, Lunastusliiga liige.

MICHAEL AYERS,

lärmakas ja alkoholiga liialdav ajakirjanik Lunastusliigast.

PITNEY SCOTT,

taksojuht, kes on lõpetanud Harvardi, aga hiljem end põhja joonud.

RUFFLING CRAMER,

jõuline politseiinspektor, kellest on mõnikord isegi abi.

1

Reede õhtupoolikul istusin koos Wolfe’iga kontoris. Nagu selgus, oleks Paul Chapini nimi ning tema kavalad ja õnnestunud plaanid hankida endale hulgi vaenlasi ilma selle eest maksmata igal juhul meile varsti teatavaks saanud, aga see reede õhtupoolik tõi meid seoses novembri varase vihmaga ja seoses tulusa otsa puudumisega – mis oli kestnud nii kaua, et see muutus juba valulikuks – lavale, algava etenduse proloogi juurde.

Wolfe jõi õlut ja vaatas raamatust, mille keegi oli talle Tšehhoslovakkiast saatnud, lumehelveste pilte. Mina lugesin jälle hommikulehte. Olin seda teinud hommikueine ajal ning siis uuesti pool tundi pärast Horstmanniga arvete läbivaatamist kell üksteist ja nüüd olin ma jälle sellesama lehega keset vihmast õhtupoolikut, püüdes ükskõikselt leida mõnda asja, et kõdistada aju, mis oli peaaegu valmis ära kuivama. Ma loen küll raamatuid, aga pole kunagi ühestki saanud tõelist rahuldust. Mul on alati tunne, et seal pole midagi elavat, see kõik on surnud ja kadunud ning see on sama hea kui püüda surnuaias piknikul lõbutseda. Wolfe küsis kord minult, miks, kurat, ma teesklen, et loen raamatut, ja ma ütlesin talle, et kultuurilistel kaalutlustel, ning ta ütles, et ma võiksin sellest vaevast loobuda, sest kultuur on nagu raha – see leiab kergemini neid, kes seda kõige vähem vajavad. Nii või teisiti, kuna see oli hommikuleht ja praegu oli õhtupoolik ning ma olin selle juba kaks korda üle vaadanud, polnud see köitvam kui raamat ja ma rippusin selle küljes ainult selleks, et silmi lahti hoida.

Wolfe oli piltidesse süvenenud. Tema poole vaadates ütlesin ma endamisi: „Ta võitleb loodusjõududega. Ta murrab endale teed läbi märatseva lumetuisu lihtsalt mugavalt istudes ja lumehelveste pilte vaadates. See on kunstniku eelis – omada kujutlusvõimet.” Ma ütlesin valjusti: „Te ei tohiks magama minna, söör, see on hukatuslik. Te külmute surnuks.”

Mulle mingit tähelepanu osutamata pööras Wolfe lehte. Ma ütlesin: „Laevasaadetises Caracasest Richardtilt oli kaksteist sibulat puudu. Ma ei uskunud kunagi, et ta lõikab kasu puudujäägi pealt.”

Endiselt mitte mingit tulemust. Ma ütlesin: „Fritz räägib mulle, et see kalkun, mis saadeti, on liiga vana, et grillida ja jääb vintskeks, kui seda just kaks tundi ei küpseta, see aga nõrgendab maitset. Niisiis kalkun, nelikümmend üks senti nael, on jama.”

Wolfe pööras järgmise lehe. Ma vahtisin teda hetke ja ütlesin siis: „Kas nägite ajalehes seda lugu naisest, kellel on kodus ahv, kes magab tema voodi peatsis ja keerab oma saba ümber tema käe? Ja hoiab seda seal terve öö? Kas te nägite seda lugu mehest, kes leidis tänavalt kaelakee ja tagastas selle omanikule, aga too naine süüdistas teda, nagu oleks ta sealt kaks pärlit varastanud ja lasi mehe arreteerida? Kas te nägite seda lugu mehest, kes oli tunnistajapingis nilbe raamatu pärast ja advokaat küsis temalt, mis oli selle raamatu kirjutamise eesmärk, ning mees vastas, et ta oli sooritanud mõrva, ja kõik mõrvarid peavad rääkima oma kuritegudest, ning tema idee oli seda nii teha? Mitte et ma oleksin autori eesmärgist aimu saanud. Kui raamat on räpane, siis ta on räpane ja mis tähtsust sel on, kuidas ta sündis? Advokaat ütleb, et kui autori eesmärk oli väärt kirjanduslikku tulemust, ei oma nilbus tähtsust. Samahästi võib öelda, et kui minu eesmärk on visata kivi plekktoosi pihta, kuid ma taban sellega teie silma, pole sel mingit tähtsust. Võib öelda, et kui minu eesmärk on osta oma vaesele vanale vanaemale siidkleit, siis pole tähtis, kui ma olen röövinud selleks raha Päästearmee katlast. Võib samahästi öelda…”

Ma vakatasin. Sain ta õnge otsa. Ta ei tõstnud oma silmi raamatult, tema pea ei liikunud, tema suur keha laua taga spetsiaalselt disainitud tohutus tugitoolis ei liigahtanud, kuid ma nägin tema paremat nimetissõrme nõrgalt reageerivat see oli tema ähvardav valitsuskepp, nagu ta seda kord nimetas, ja ma teadsin, et olin ta õnge võtnud. Ta ütles:

„Archie. Pea suu.”

Ma muigasin. „Ei mingil juhul, söör. Suur Jumal, kas ma pean tõesti siin kuni surmani istuma? Kas helistan Pinkertonidele ja küsin, äkki on neil vaja mõni hotellituba läbi otsida või midagi taolist? Kui te hoiate dünamiidivaati majas, peate varem või hiljem arvestama mõningase müraga. Seda ma olengi – dünamiidivaat. Kas ma lähen kinno?”

Wolfe’i hiiglasuur pea kaldus ühe kuueteistkümnendiku tolli võrra ettepoole, mis tema puhul tähendab kindlat noogutust. „Igatahes, ja otsekohe.”

Ma tõusin toolilt püsti, viskasin käigupealt ajalehe oma lauale, siis pöörasin ümber ja istusin tagasi toolile. „Mis mu võrdlustel viga oli?” nõudsin ma.

Wolfe pööras järgmise lehe. „Ütleme nii,” pomises ta, „ võrdluste loojana oled sa tasemel. Nimetame seda nii.”

„Heakene küll. Ütleme. Ma ei püüa tüli õhutada, söör. Pagan võtaks, ei. Ma lähen pingest lõhki, kui ma üritan välja mõelda kolmandat võimalust, kuidas oma jalga üle põlve tõsta. Olen selle kallal juba üle nädala vaeva näinud.” Mul käis peast läbi, et Wolfe ei vaeva ennast kunagi selle probleemiga, kuna tema jalad on nii rasvased, et neid pole võimalik kunagi mitte mingi taktikaga üle põlve visata, aga ma otsustasin seda mitte mainida. Ma põiklesin kõrvale. „Ma jään selle juurde, et kui raamat on räpane, siis ta on räpane ja pole tähtis, kas autoril oli eesmärkide ahel paigas kuni mustade päevadeni. See sell eile tunnistajapingis oli hull. Kas polnud? Öelge mulle. Ta tahtis kuulsaks saada, maksku mis maksab. See läks talle maksma viiskümmend taala kohtu solvamise eest. Selles suhtes oli see tema raamatu odav reklaam. Ta saanuks osta poole sajandi jooksul endale umbes neli tolli Times’i kirjandusleheküljel ja see oleks isegi vähem kui tilk meres. Aga ma arvan, et see sell on hull. Ta ütles, et sooritas mõrva ja kõik mõrvarid peavad üles tunnistama, seega kirjutas ta raamatu, muutes tegelasi ja asjaolusid ning tunnistas üles ilma riski võtmata. Kohtunik oli kaval ja sarkastiline. Ta ütles, et isegi kui see mees on sulesepp ja viibib kohtus, poleks ta tohtinud veiderdada. Ma vean kihla, et advokaadid said selle üle südamest naerda. Ah? Aga autor ütles, et see polnud mingi nali, sellepärast ta raamatu kirjutaski ja iga rõvedus selles oli üksnes juhuslik, ja ta tegi tõesti selle selli vagaseks. Kohtunik väänas talle viiskümmend dollarit kohtu solvamise eest ja ajas ta tunnistajapingist minema. Minu arust on ta hull? No öelge mulle.”

Wolfe’i suur rind paisus ning vajus ohates alla. Ta pani järjehoidja raamatu vahele, sulges selle, asetas lauale ning nõjatus pehmelt ja raskepäraselt oma toolis tahapoole.

Ta pilgutas kaks korda silmi. „Noh?”

Ma läksin oma laua juurde ja võtsin ajalehe ning avasin selle õigest kohast. „Vahest polegi midagi. Ma arvan, et ta on hull. Tema nimi on Paul Chapin ja ta on kirjutanud mõned raamatud. Selle kirjatüki nimi on „Kurat võtab viimase”. Ta lõpetas 1912. aastal Harvardi. Ta on lonkur. Siin mainitakse, et ta läks longates tunnistajapinki, aga pole öeldud, kumba jalga ta lonkas.”

Wolfe surus oma huuled kokku. „Kas on võimalik,” nõudis ta, et „lonkur tuleneb sõnast vildakas ja sa kasutad seda kui lombaka metafoori?”

„Ma ei tea midagi metafoorist, aga minu ringkonnas tähendab lonkur lombakat.” Wolfe ohkas jälle ja alustas enda toolilt püstiajamise toimingut. „Tänu Jumalale,” ütles ta, „et aeg säästab mind edasistest võrdlustest ja žargoonist.” Kell seinal näitas ühe minuti pärast neli, oli aeg minna üles kasvuhoonesse. Ta ajas ennast jalule, tõmbas oma vestihõlmad alla, aga nagu tavaliselt, ei õnnestunud tal katta helekollase särgi viirgu, mis vesti alt välja punnitas, ja hakkas ukse poole minema.

Ukselävel ta seisatas. „Archie.”

„Jah, söör.”

„Helista Murgeri kauplusesse ja lase otsekohe saata üks eksemplar Paul Chapini „Kurat võtab viimase”.”

„Võib-olla nad ei saada. Selle müük peatati poolelioleva kohtuprotsessi tõttu.”

„Jama. Räägi Murgeri või Ballardiga. Mis kasu sellest protsessist siis on, kui mitte populariseerida kirjandust?”

Ta sammus lifti poole ja mina istusin oma laua taha ning haarasin telefoni.

2

Järgmisel päeval, laupäeval pärast hommikueinet mässasin ma natuke aega kasvuhoone märkmetega ja läksin siis kööki Fritzi tüütama.

Muidugi ei tule Wolfe enne kella ühtteist alla. Wolfe oli Lääne 35. tänaval asuvas vanas pruunist liivakivist majas elanud kakskümmend aastat ja mina koos temaga viimased seitse. Maja katus oli klaasitud ja jagatud ruumideks, kus Theodore Horstmanni valvsa silma all hoiti erinevat temperatuuri ja õhuniiskust kümne tuhande orhidee tarvis, mis seisid rivis pinkidel ja riiulitel. Wolfe oli mulle kord maininud, et orhideed on tema konkubiinid: elutud, kulukad, parasiitlikud ja kirgliku loomuga. Ta kasvatas neid erinevates vormides ja värvides kogu nende täiuslikkuses ja siis andis need ära. Ta ei müünud kunagi ühtegi orhideed. Tema kannatlikkus ja leidlikkus, mida toetas Horstmanni truudus, oli andnud märkimisväärseid tulemusi ja võitnud katusekasvuhoonele kuulsust hoopis teistsugustes ringkondades kui need, kes külastasid alumise korruse kontorit. Iga ilmaga ja ükskõik millistel asjaoludel olid need neli tundi katusekasvuhoones koos Horstmanniga hommikul kella üheksast üheteistkümneni ja pärast lõunat kella neljast kuueni pühad ja puutumatud.

Sel laupäeva hommikul pidin ma lõpuks tunnistama, et Fritzi hea huumor on mulle liiast. Kella üheteistkümneks olin ma kontoris tagasi, püüdes teeselda, et seal on midagi teha, kui ma hästi otsin, aga ma ei ole teesklemises kuigi tugev. Ma mõtlesin, daamid ja härrad, mu sõbrad ja kliendid, et ma ei siruta kätt tõelise juhtumi järele, milles oleks muret ja tegutsemist ning võimalust kasu lõigata, andke meile lihtsalt mõni vana hea seadusrikkumine. Ma isegi jälitan teie jaoks mõnda tantsutüdrukut või peidan ennast vannituppa, et tabada meest, kes varastab hambapastat, või teen mingit sedalaadi luuret. Ükskõik mida …

Wolfe astus sisse ja ütles tere hommikust. Kirjavahetus ei võtnud kaua aega. Ta allkirjastas paar arvete põhjal kirjutatud tšekki, mis ta oli eelmisel päeval üle vaadanud, küsis minult ohates, mis pangaseis on, ja dikteeris mõned lühikesed kirjad. Ma trükkisin need ära ja läksin neid välja posti panema. Kui ma tagasi tulin, alustas Wolfe teist pudelit õlut, nõjatudes oma toolil taha ja ma arvasin nägevat pilku tema poolsuletud silmis. Igal juhul pole ta tagasi oma kenade lumehelveste keskel. Ma istusin oma laua taha ja panin kirjutusmasina ära.

Wolfe ütles: „Archie. Inimene saab maailmas kõik teada, mis seal teada on, kui ta küllalt kaua ootab. Üks budismi passiivsuse kui teadmiste ja elukogemuste omandamise meetodi viga on inimelu haletsusväärselt lühike kestus. Ta ootas sissejuhatuse esimese laulu esimese stroofi ära ja siis läks kohtuma… ütleme teatud rohusegajaga.”

„Jah, söör. Te mõtlete, et me lihtsalt istume siin edasi ja saame palju teada.”

„Mitte palju. Aga rohkem, iga sajand natuke rohkem.”

„Võib-olla teie. Mitte mina. Kui ma siin veel kaks päeva istun, olen nii neetult lollakas, et ei saa enam millestki aru.”

Wolfe’i silmad välgatasid kergelt. „Ma ei tahaks paista müstiline, aga kas see ei võiks sinu puhul just arengut tähendada?”

„Kindlasti.” Ma urahtasin. „Kui te poleks mind kord instrueerinud, et ma teid enam mitte kunagi põrgusse ei saadaks, saadaksin ma teid põrgusse.”

„Tore.” Wolfe lonksas õlut ja pühkis huuli. „Sa oled solvunud. Seega arvatavasti ärkvel. Minu avamärkus oli midagi kommentaari taolist ühele hiljutisele faktile. Tuleta meelde, et möödunud kuul olid sa kümme päeva komandeeringus, mis osutus väga tulutoovaks, ja et sinu äraolekul oli siin kaks noormeest, kes täitsid sinu ülesandeid.”

Ma noogutasin ja muigasin. Üks neist oli Kesklinna Agentuurist kui Wolfe’i ihukaitsja ja teine stenografist Milleri juurest. „Muidugi. Kahele mehele oli see naljamäng.”

„Just nii. Ühel päeval tuli siia mees ja palus ära kuulata oma saatuse. Ta ei öelnud seda, aga tegelikult oli asi nii. Osutus võimatuks nõustuda tema honorariga…”

Ma avasin oma lauasahtli, võtsin välja lahtiste lehtedega kiirköitja ning lappasin seda kuni leheni, mida vajasin. „Jah, söör. Ma leidsin. Olen seda kaks korda lugenud. See on veidi ebaühtlane, too Milleri stenografist polnud nii tubli. Ta ei suutnud kirjutada…”

„Mehe nimi oli Hibbard.”

Ma noogutasin, lastes silmad üle trükilehtede. „Andrew Hibbard. Psühholoogia õppejõud Columbia Ülikoolis. See oli laupäeval, 20. oktoobril, täna kaks nädalat tagasi.”

„Ma usun, et sa lugesid seda.”

„Viva voce?”

„Archie.” Wolfe vaatas mulle otsa. „Kust sa selle leidsid, kus sa seda hääldama õppisid ja mis see sinu arust tähendab?”

„Kas te tahate, söör, et ma selle teile valjusti ette loen?”

„See väljend ei tähenda valjusti. Pagan sind võtaks.” Wolfe jõi oma klaasi tühjaks, nõjatus oma toolil taha, asetas sõrmed kõhule ja põimis need kokku. „Jätka.”

„Hea küll. Esiteks on siin härra Hibbardi kirjeldus.

Väike mees, umbes viiekümnene, terav nina, tumedad silmad …”

„Aitab. Selles osas võin ma oma mälule toetuda.”

„Jah. söör. Paistab, et härra Hibbard alustas sõnadega: Tervist, söör, minu nimi on …”

„Jäta viisakused vahele.”

Ma vaatasin lehele. „Kuidas see kõlbab? Härra Hibbard ütles: Mulle soovitas teid minu sõber, kelle nimi pole tähtis, aga motiveerivaks jõuks oli selge surmahirm. Mind ajas siia hirm.”

Wolfe noogutas. Ma lugesin trükitud lehti edasi:

Hr. Wolfe: Jah. Rääkige mulle sellest.

Hr. Hibbard: Te nägite minu visiitkaardilt, et olen Columbia Ülikooli psühholoogiaosakonnast. Kuna te olete ekspert, siis arvatavasti märkate minu näol ja hoiakus paanikasse kalduva hirmu ilminguid.

Hr. Wolfe: Ma märkan, et te olete rööpast väljas. Ma ei tea, kas see on krooniline või äge.

Hr. Hibbard: See on krooniline. Vähemalt see hakkab muutuma krooniliseks. Sellepärast ma tulin tuge otsima… teilt. Ma olen talumatu pinge all. Mu elu on ohus… ei, hullem veel, minu elu on läbi. Ma tunnistan seda.

Hr. Wolfe: Muidugi. Minu oma ka, söör. Meie kõigi oma.

Hr. Hibbard: Lollus. Vabandage mind. Ma ei räägi ürgpatust. Härra Wolfe, mind tapetakse. Üks mees kavatseb mu tappa.

Hr. Wolfe: Või nii. Millal? Kuidas?

Wolfe ütles vahele: „Archie. Sa võid härrad ära jätta.”

„Hea küll. See Milleri-poiss oli hästi kasvatatud, ta ei jätnud ühtegi vahele. Keegi ütles talle, et suhtu alati oma leivaisasse austusega nelikümmend neli tundi nädalas, kas vähem või rohkem, olenevalt olukorrast. Noh. Edasi tuleb:

„Hibbard: Seda ma ei saa teile öelda, kuna ma ei tea. On ka asju, mida ma tean ja mida pean enda teada jätma. Ma võin teile öelda … noh … palju aastaid tagasi tekitasin ma ühele mehele kestva vigastuse. Ma polnud üksi, sellesse loosse oli segatud ka teisi, aga juhus tegi mu peamiseks vastutajaks. Vähemalt nii olen ma seda arvanud. See oli poisikese temp… traagilise lõpuga. Ma ei ole endale kunagi andestanud. Seda pole teinud ka teised, kes olid asjaga seotud, vähemalt enamik neist. Mitte et ma kunagi oleksin selle pärast põdenud – see oli kakskümmend viis aastat tagasi… Ma olen psühholoog ja järelikult liiga hõivatud teiste inimeste haigustega, et jätkuks ruumi veel enda jaoks. Noh, me tegime sellele poisile ülekohut. Me ruineerisime ta. Oluliselt. Muidugi me tundsime vastutust ja kogu see kakskümmend viis aastat on mõnedel meie seast olnud mõte see heastada. Me oleme selle mõtte nimel tegutsenud – vahetevahel. Te teate, kuidas see on; me oleme hõivatud mehed, enamik meist. Aga me pole kunagi varjanud seda koormat ja vahetevahel on mõni meist üritanud seda kanda. Pandile oli see raske – kui poiss jõudis täisikka, muutus ta üha iseäralikumaks. Ma sain teada, et madalama astme koolides oli ta ilmutanud annet ja kindlasti ka kolledžis. Võin oma kogemusest öelda, et pärast vigastust omandas ta sära. Hiljem sära vahest jäi, aga see moondus. Teatud hetkel…

Wolfe katkestas mind. „Üks hetk. Võta mõni lause tagasi. Alates pandile oli see raske – kas sa nägid sõna pandile?”

Ma leidsin selle. „Jah. Pandile. Ma ei saa sellest aru.”

„Ka stenografist ei saanud. Jätka.”

Teatud hetkel, umbes viis aastat tagasi, ma veendusin, et ta on psühhopaat.

Wolfe: Kas te käisite ikka veel temaga läbi?

Hibbard: Jaa. Paljud suhtlesid temaga edasi. Mõned meist kohtusid temaga sageli; üks või kaks meest suhtlesid temaga tihedalt. Umbes sel ajal jõudis tema varjatud sära täisküpsusesse. Ta… noh… ta tegi asju, mis suurendasid hämmeldust ja huvi. Olles veendunud, et ta on psühhopaat, muretsesin ma sellele vaatamata tema pärast vähem, kuna tuli ilmsiks, et ta oli haaratud rahuldust valmistavast või vähemalt tasuvast tegevusest. Ärkamine tuli ehmatamapaneval kombel. Meie kambal oli kokkutulek… kogunemine… ja üks meist tapeti… suri… ilmselt õnnetusjuhtumi tagajärjel, nagu me üksmeelselt arvasime. Aga tema, see tähendab mees, kelle me olime vigaseks teinud, oli seal ja mõni päev hiljem sai igaüks postiga temalt kirja, mis ütles, et tema tappis meist ühe ja teised järgnevad talle, ja et ta on astunud kättemaksu laevale.

Wolfe: Või nii. Psühhopaat oli hakanud ilmutama peaaegu eufemismi.

Hibbard: Jah. Aga polnud midagi, mida me saanuks teha.

Wolfe: Kuna teil oli süütõend, poleks olnud ohtlik politseid informeerida.

Hibbard: Meil polnud ühtegi süütõendit.

Wolfe: Kirjad?

Hibbard: Need olid trükitud, ilma allkirjata ja segaste terminitega, mis muutis need süütõendina praktiliselt väärtusetuks. Ta oli isegi väga osavalt oma stiili muutnud, see polnud üldsegi tema stiil. Aga meile oli see piisavalt selge. Meist igaüks sai kirja, mitte ainult need, kes olid kokkutulekul, vaid kõik liiga liikmed. Muidugi…

Wolfe: Liiga?

Hibbard: See oli lihtsalt nimetus. Sel pole tähtsust. Palju aastaid tagasi, soovitas üks mees, härdameelsuse hoos muidugi, et me nimetaksime ennast Lunastusliigaks. Sellest nimest hoiti siiski kinni. Hiljem kasutati seda ainult naljapärast. Nüüd ma kujutan ette, et naljad on läbi. Ma tahtsin öelda, et muidugi mitte kõik ei ela New Yorgis, ainult umbes pooled. Üks mees sai täpselt samasuguse hoiatuse San Franciscos. New Yorgis saime kokku ja arutasime seda. Me uurisime veidi asja ja kohtusime ning rääkisime temaga. Ta eitas ähvarduste saatmist. Ta paistis oma mustas hinges lõbu ja muretust tundvat.

Wolfe: Must hing on psühholoogi jaoks kummaline väljend?

Hibbard: Ma loen nädalalõppudel luuletusi.

Wolfe: Ah nii. Jah?

Hibbard: Mõne aja jooksul ei juhtunud midagi. Möödus kolm kuud. Siis tapeti teine. Leiti surnuna. Politsei ütles, et enesetapp ja paistis, et kõik märgid osutavad sellele. Aga kaks päeva hiljem sai meist igaüks posti teel teise sama sisuga ähvarduse ja ilmselt ka samast allikast. See oli sõnastatud väga kavalalt, säravalt.

Wolfe: Seekord läksite te loomulikult politseisse.

Hibbard: Miks loomulikult? Me olime endiselt ilma süütõendita.

Wolfe: Aga te läksite. Mõned läksid.

Hibbard: Jah. Ma olin selle vastu, aga nad läksid ikkagi…

Wolfe: Miks te selle vastu olite?

Hibbard: Ma leidsin, et see on kasutu. Samuti… noh… Ma ei suutnud ühineda nendega, kes tahtsid kätte maksta sellele mehele, kes tahtsid, et talt võetaks võib-olla elu… see mees, kelle me olime vigaseks teinud… te mõistate…

Wolfe: Täiesti. Esiteks, politsei poleks leidnud ühtegi süütõendit. Teiseks, nad oleksid võinud leida.

Hibbard: Väga hea. Ma ei tegelnud loogikakatsetega. Inimene võib kõrvaldada mõttetuse oma loogiliste põhjuste arsenalist, aga mitte oma ajendite tegevusväljalt.

Wolfe: Tore. Osav. Ja politsei?

Hibbard: Nad ei jõudnud kuhugi. Ta tegi nad täiesti lolliks. Ta kirjeldas mulle nende ülekuulamist ja oma vastuseid…

Wolfe: Te siiski kohtusite temaga?

Hibbard: Muidugi. Me olime sõbrad. Jaa. Politsei võttis asja käsile, küsitles teda, küsitles meid kõiki, uuris kõike, mida sai, ja jäi tühjade kätega. Mõned meie grupist võtsid eradetektiivid. See oli kaks nädalat, kaksteist päeva tagasi. Detektiividel on samapalju edu kui politseil. Ma olen selles kindel.

Wolfe: Ah nii. Mis agentuur?

Hibbard: See pole tähtis. Asja tuum on selles, et midagi juhtus. Ma võiksin rääkida kartustest, eelaimustest ja nii edasi, ma tean palju selliseid sõnu, võiksin isegi sõnastada selle olukorra tehnilistes psühholoogilistes terminites, aga ilmselge fakt on see, et ma olen liiga hirmunud, et jätkata. Ma tahan, et te mu surmast päästaksite. Ma tahan teid palgata oma elu kaitsma.

Wolfe: Ah nii. Mis juhtus?

Hibbard: Mitte midagi. Mitte midagi märkimisväärset, kui mind kõrvale jätta. Ta tuli minu juurde ja ütles midagi, see on kõik. Selle kordamisest poleks mingit kasu. Ma võtan häbiga omaks, et olen lõpuks tõeliselt hirmul. Ma kardan magama minna ja kardan ärgata. Ma kardan süüa. Ma soovin ükskõik millist julgeolekut, mida te saate mulle müüa. Ma olen harjunud sõnu seadma ja vajadus teiega arukalt rääkida on sundinud peale korra ja viisakuse minu ajupiirkonnas, aga selle korra ümber ja all on tõeline paanika. Igatahes on selle erakordse fenomeni – kurjast vaevatud ja kõrgelennulise inimpsüühika – teaduslik ja pseudoteaduslik uurimine mul täielikult allutatud sellele ainsale lihtsale primitiivsele murele: ma kardan kohutavalt, et mind tapetakse. Sõber, kes soovitas mul siia tulla, ütles, et te valdate märkimisväärset annete kombinatsiooni ja et teil on ainult üks nõrkus. Ta ei nimetanud seda just saamahimuks… ma unustasin ta sõnad. Ma ei ole miljonär, aga mul on oma palga kõrval rohkesti isiklikke vahendeid ja ma ei kavatse tingida.

Wolfe: Ma vajan alati raha. See on muidugi minu asi. Ma võin selle härra kättemaksulaevalt maale toimetada, teid mingil määral laostamata, kümne tuhande dollari eest.

Hibbard: Maale toimetada? Te ei saa. Te ei tunne teda.

Wolfe: Ka tema ei tunne mind. Kohtumise saab korraldada.

Hibbard: Ma ei mõelnud… häh. Siin on vaja rohkem kui kohtumist. Siin on vaja rohkem kui kogu teie talenti. Aga see on kõrvaline asi. Ma ei ole ennast selgelt väljendanud. Ma ei maksa kümmet tuhandet dollarit või ükskõik millist summat teile selleks, et te tolle mehe õigusemõistmise ette tooksite? Haa! Nimetame seda õigusemõistmiseks. Sõna, mis lõhnab vaklade järele. Nii või teisiti, ma ei osale selles, isegi mitte surmasuus olles. Ma ei ole öelnud teile tema nime. Ei ütlegi. Vahest olen ma juba liiga palju paljastanud. Ma soovin endale ihukaitse teenust, mitte tegevust tema hävitamiseks.

Wolfe: Aga kui üks tingib teise?

Hibbard: Ma loodan, et mitte. Ma palvetan, et mitte… kas ma peaks palvetama? Ei. Veri on minust palvetaja juba välja uhtunud. Kindlasti ei looda ma, et te annate mulle kindlustuspoliisi. Aga teie kogemus ja leidlikkus… ma olen kindel, et need väärivad kõike, mis te võite küsida…

Wolfe: Lollus. Minu leidlikkus oleks väärt vähem kui mitte midagi, härra Hibbard. Ma saan siiski aru, et te tahate mu palgata oma elu kaitsma, et see mees ei saaks oma ebasõbralikke plaane teostada, ja te tahate, et ma ei astuks mingeid samme, et teda paljastada ja takistada?

Hibbard: Jah, söör. Täpselt. Ja mulle on öeldud, et kui teie anded on tegevusse rakendatud, siis iga katse teid ninapidi vedada on asjatu.

Wolfe: Mul ei ole andeid. Mul on vaimusuurust või mitte midagi. Antud juhul mitte midagi. Ei, härra Hibbard, ja siiski, ma vajan raha. See, mida teie vajate, kui peaksite kindlaks jääma oma donkihhotlikkusele, on esiteks, rikkalik elukindlustus, kui on kedagi, kes teist sõltub, ja teiseks, kannatlik fakti tunnistamine, et teie surm on ainult aja küsimus. Muidugi käib see meie kõigi kohta – me kõik jagame teiega seda muret, ainult teie oma paistab olevat jõudnud üsna ägedasse staadiumi. Minu nõuanne on, et ärge raisake ei aega ega raha selle ennetamiseks. Kui ta on otsustanud teid tappa ja kui tal on tavaline intelligents – rääkimata säravast, nagu te mulle möönate –, siis te surete. Inimolendi tapmiseks on nii palju käepäraseid meetodeid! Palju rohkem, kui meie tavalisi tegutsemisviise, nagu puu pügamine, viljapeksmine, voodi ülestegemine või ujumine. Ma olen oma ametis olnud sageli üllatunud kergusest ja muretusest, millega keskmine mõrv sooritatakse. Kujutage ette; kui jahisaak on käeulatuses, eesmärk selge ja relv käepärast, nõuab see sageli kaheksa kuni kümme minutit, et tappa kärbest, samal ajal kui keskmine mõrv vajab minu meelest kõige rohkem kümme kuni viisteist sekundit. Aeglase mürgi juhtudel ja taoliste teravmeelsuste puhul on surm muidugi aeganõudvam, aga mõrvaakt iseenesest on tavaliselt päris lühike. Kujutage veel kord ette: sea tapmiseks pole kindlasti rohkem kui kaks või kolm meetodit, aga inimese tapmiseks on sadu viise. Kui teie sõber on pooltki nii särav, kui te arvate, ega satu harjumuste rajale, nagu kurjategijad tavaliselt, võib ta välja arendada mitmekesise ja huvitava repertuaari, enne kui teie liiga on pooleldi hävitatud. Ta võib isegi midagi uut leiutada. Veel üks asi: mulle paistab, et teil on üks kena võimalus. Lõppude lõpuks ei pruugi teie olla järgmine või ülejärgmine või üleülejärgmine ja on täiesti võimalik, et kusagil selles reas võib ta arvestustes eksida ja vääratada, või üks teie liiga liikmeid, kes on vähem donkihhotlik kui teie, võib mind palgata. See päästab teid.

Ma tõstsin oma silmad paberilehelt ja vaatasin Wolfe’i poole. „Päris hea, söör. Päris kena. Ma imestasin, et ta õnge ei läinud, ta pidi vintske sell olema. Võib-olla ei läinud te piisavalt kaugele. Tegelikult mainisite ainult mürki, aga te oleksite võinud sisse tuua kägistamise, veristamise, purustatud kolju ja krambid…”

„Jätka.”

Hibbard: Ma maksan teile viissada dollarit nädalas.

Wolfe: Vabandage. Nüüdseks on moraalitsemine viinud mind rahuldavale veendumusele, et raha, mille ma olen panka pannud, on välja teenitud. Ma ei soovi, et see mul üle jõu käiks.

Hibbard: Aga… te ei keelduks. Te ei saa sellest keelduda. Mu Jumal. Te olete mu ainus lootus. Ma ei mõistnud seda, aga nii see on.

Wolfe: Ma siiski keeldun. Ma võin selle mehe kahjutuks teha, kõrvaldada ähvarduse…

Hibbard: Ei. Ei!

Wolfe: Väga hea. Üks väike soovitus: kui te vormistate suure elukindlustuse, mis on juriidilisest seisukohast süütu pettus, siis peaksite võimaluse korral sättima asja nii, et kui see sündmus aset leiab, ei saaks sellest jätta muljet kui enesetapust ja kuna te ei tea sündmusest kuigi palju ette, peate hoidma oma vaimu värske. See on vaid praktiline soovitus, et kindlustust ei tühistataks teie kasusaaja kahjuks.

Hibbard: Aga… härra Wolfe… vaadake… te ei või seda teha. Ma tulin siia.... ma rääkisin teile, et see pole mõistlik…

Wolfe peatas mu: „Aitab, Archie.”

Ma vaatasin üles. „Ainult natuke ongi jäänud.”

„Ma tean. See on mulle valulik. Ma keeldusin sellest viiesajast dollarist – vahest tuhandetest – ükskord. Ma jäin enda juurde kindlaks. Selle lugemine tekitab mulle mõttetut ebamugavust. Ära loe seda lõpuni. Edasi pole midagi peale selle, et härra Hibbard ajas segi protesti ja minu oivalise kindlameelsuse.”

„Jah, söör. Ma lugesin seda.” Lasin silmad üle järelejäänud ridade. „Ma imestan, et te ta minema lasite. Lõppude lõpuks…”

Wolfe küünitas Fritzile helistama, nihutas ennast väheke toolil ja nõjatus jälle taha. „Tõtt öelda, Archie, ma sain asjast aimu.”

„Ah nii. Seda ma arvasingi.”

„Aga sellest ei tulnud midagi. Nagu sa tead, piisab märale sõrmenipsust, et ta tantsima panna, aga sõrmenips pole mingi lähenemisviis. Sa olid sel ajal ära ja sinu tagasitulekust peale pole seda juhtumit arutatud. Imelik, et sina olid puhta juhuse tõttu süütult selle taaselustumise põhjuseks.”

„Ma ei mõista teid.”

Fritz tuli õllega. Wolfe võttis sahtlist avaja, valas õlut klaasi, rüüpas ja nõjatus jälle tahapoole. Ta jätkas: „Oma tüütu jutuga mehest tunnistajapingis. Ma alistusin sinu pahurale tujule, sest kell oli peaaegu neli. Nagu sa tead, raamat tuli. Ma lugesin seda eile õhtul.”

„Miks te seda lugesite?”

„Ära kiusa mind. Ma lugesin seda, sest see oli raamat. Ma olin lõpetanud Louis Adamic’i „Loomuliku kasu” ja Alfred Rossiteri „Inimloomuse kuju” ja ma loen üldiselt raamatuid.”

„Jah. Noh?”

„See teeb sulle nalja. Paul Chapin, mees tunnistajapingis, „Kurat võtab viimase” autor, on Andrew Hibbardi loo kaabakas. Ta on psühhopaat, kes maksab kätte ühe vana ja traagilise õnnetuse eest.”

„Tühjagi ta on,” ma heitsin Wolfe’ile pilgu, ma olin ennegi näinud teda lihtsalt harjutamise mõttes fantaseerimas. „Miks tema?”

Wolfe’i silmalaud kerkisid kübekese. „Kas sa loodad, et ma sulle kogu universumi ära seletan?”

„Ei, söör. Aga kuidas te teate, et see on tema?”

„Ilma mingi vaimuvälgatuseta. Jalakäija mõtlemisprotsessid. Sul peaksid ka need olema?”

„Ma hindaksin seda väga.”

„Ka mina arvan nii. Aitab vaid mõnest detailist. Härra Hibbard kasutas ebatavalist väljendit, kättemaksulaevalt maha tulema, ja see fraas esineb kaks korda raamatus „Kurat võtab viimase”. Härra Hibbard ei öelnud, nagu stenografist kirjutas, pandile oli see raske, mis on muidugi mõttetus. Ta ütles, Paulile oli see raske ja tabas ennast ruttu selle nime mainimiselt, mida ta ei kavatsenud avaldada. Härra Hibbard ütles asju, mis viitasid, et mees on kirjanik, näiteks rääkides oma stiili muutmisest ähvardustes. Härra Hibbard ütles, et viis aastat tagasi alustas see mees tasuvat tegevust. Ma helistasin täna hommikul kahele-kolmele inimesele. 1929. aastal avaldati Paul Chapini esimene edukas raamat ja 1930. aastal teine. Samuti on Chapin vigane. Kakskümmend viis aastat tagasi kannatas ta ühe vägivallajuhtumi tõttu Harvardis. Kui on rohkem vaja…”

„Ei. Tänan väga. Mõistan. Hea küll. Nüüd, kus te teate, kes see sell on, on kõik lihtne. Milleks? Kellele te kavatsete arve esitada?”

Kaks volti Wolfe’i põsel avanesid, mis tema arust oli naeratus. Ma ütlesin: „Aga te võite lihtsalt rahul olla, sest te teate, et lõunaks on maisipannkoogid anšoovisekastmes ja kellani on ainult kümme minutit.”

„Ei, Archie.” Voldid sulgusid vaikselt. „Ma mainisin, et kaalusin seda asja. See ei pruugi olla viljakas. Nagu tavaliselt, on sul sõrmenips käepärast. Õnneks on meie panus tühine. On mitmeid lähenemiskanaleid, aga ma usun… jah. Proovi härra Hibbard telefonile saada. Columbias või kodus.”

„Jah, söör. Kas teie räägite?”

„Jah. Jää liinile ja stenografeeri, nagu tavaliselt.”

Ma leidsin raamatust numbri ja helistasin. Esiteks ülikooli. Ma ei saanud Hibbardit kätte. Seiklesin kahe või kolme paralleeli peal ja rääkisin nelja-viie inimesega ning lõpuks selgus, et teda polnud kusagil, ja keegi ei teadnud, kus ta on. Ma proovisin kodust numbrit ja akadeemiat seal naabruses. Üks tobe naisolend ajas mu peaaegu vihale. Ta nõudis, et ma ennast tutvustaksin, ja oli väga kahtlustav. Ta lõpuks paistis otsustavat, et härra Hibbardit ei ole arvatavasti kodus. Wolfe kuulas oma liinil lõpuni.

Ma pöörasin tema poole. „Ma proovin veel ja vahest saan mõne inimolendi liinile.”

Ta raputas pead. „Pärast lõunasööki. Kell on ühe minuti pärast üks.”

Ma tõusin püsti ja ringutasin, mõeldes maisipannkookidele ja eriti Fritzi kastmes. Just siis otsustas Wolfe’i aimdus tema juurde tulla, selle asemel et tema selle juurde läheks. See oli kokkusattumus, aga pole tähtis. Ta võis valida meie numbrit sel ajal, kui ma rääkisin.

Telefon helises. Ma istusin ja võtsin toru. See oli naishääl ja ta palus Nero Wolfe’i. Ma küsisin tema nime ja kui ta ütles Evelyn Hibbard, palusin tal oodata ja katsin käega toru.

Ma naeratasin Wolfe’ile. „See on Hibbard.”

Mehe kulmud kerkisid.

„Naissoost Hibbard, nimega Evelyn. Noor hääl, vahest tütar. Võtke toru.”

Wolfe võttis toru ja ma tõstsin enda toru kõrva juurde ning panin märkmiku ja pliiatsi valmis. Kui Wolfe küsis, mida ta tahab, veendusin ma veel kord, et ta on ainus mees, keda ma kunagi olen kohanud, kes kasutab naiste puhul absoluutselt sama hääletooni kui meeste puhul. Ta häälel oli palju varjundeid, aga nende kasutamise aluseks ei olnud sugu. Ma sirgeldasin märkmikku oma peamiselt isiklikke kiirkirjasümboleid helide kohta kuularis:

„Mul on soovituskiri teie juurde ühelt sõbralt, preili Sarah Barstow’lt. Te mäletate teda, härra Wolfe, te… te uurisite tema isa surma. Kas ma saaksin teiega kohe kohtuda? Kui võimalik. Ma räägin Bidwellist 52. tänavalt. Ma jõuaksin teie juurde viieteistkümne minuti pärast.”

„Kahju, preili Hibbard, aga ma olen hõivatud. Kas te saaksite tulla veerand kolm?”

„Oh.” Sellele järgnes lühike ähin. „Ma lootsin… Ma otsustasin just kümme minutit tagasi. Härra Wolfe, see on väga pakiline. Kui te kuidagi saaksite…”

„Kui te kirjeldaksite seda pakilisust.”

„Pigem mitte telefonis… aga see on rumal. Minu onu, Andrew Hibbard, kes käis teie juures kaks nädalat tagasi, te vahest mäletate. Ta on kadunud.”

„Tõesti. Millal?”

„Teisipäeva hommikust peale. Neli päeva tagasi.”

„Teil pole temast kippu ega kõppu?”

„Mitte midagi.” Nais-Hibbardi hääl takerdus. „Üldse mitte midagi.”

„Või nii.” Ma nägin, et Wolfe’i silmad vaatasid kellale – neli minutit üks läbi – ja jälle halli uksele, kus Fritz sirgelt ukselävel seisis, valmis lõunale kutsuma. „Kuna üheksakümmend tundi on möödas, võib riskida veel ühega. Kell veerand kolm? Kas sobib?”

„Kui te ei saa… hea küll. Ma tulen.”

Kaks toru pandi üheaegselt hargile. Fritz lausus tavapärased sõnad:

„Lõunasöök, söör.”