Arne Hiob – лучшие книги

Kolmas osa Fanny de Siversi kogutud teostest koosneb peamiselt eri väljaannetest korjatud lühematest kommentaaridest, mille põhjal võib lugejale ilmneda autori kohta üsna üllatav ning suhteliselt vähetuntud pilt. Teos algab usu- ja kirikuelu puudutavate tekstidega. Lisaosas on meditatsioon „Mateeriasse kootud palve“. Põhiosa moodustavad Siversi vaatlused maailmalinnast Pariisist. Mitmesuguseid teemasid käsitlevad artiklid kajastavad poliitiliste olude muutumist Euroopas ja Eestis ning Prantsusmaa ja Pariisi kultuurielu: kunstinäitusi, kirjandust, filme, olmet, moode, sööke, kombeid jne. Samas kumab taustana kõikjal Fanny enda vaimulik olemus kristlasena ja katoliiklasena, suunates selgitusi ja määratledes nende iseloomu. Keegi ei suuda meile seletada mateeriat. Ükski õpetlane pole suutnud anda vormelit. Kristlane teab, et mateeria tuleb Jumalalt ja et mateeria ja vaimu lahutamine on toonud maailma õnnetuse. Ta teab ka, et tal ei ole mingit tõelist võimu asjade üle peale tolle, mille ta Jumalalt saab palve kaudu … Iga palve on Jumala ehitusse lisatud kivi. Imekivi, mil on meelevald vabastada palvetajat oleluse tarbetuist koormaist ja teha õilsaks kõike, mida ta võtab kätte. Kõike, mida ta hõlmab oma pilguga. Ja päästa kõike, mida ta armastab. – Fanny de Sivers

Õigeuskliku Venemaa kohta ei ole eesti keeles trükis ilmunud palju. Käesolev raamat soovib pisutki täita seda lünka Venemaa ajaloo käsitlemisel. Kriitilise hoiaku asemel on valitud mõista püüdev lähenemine. Mida on meil õppida Venemaast ja õigeusust? Mida ütleb ateismiperiood kommunistliku võimu aegu? Mida on kirjutanud nendel teemadel teised? Eestlasena Venemaa poole vaadates ei saa pilku heitmata jätta ka teistele soomeugrilastele, kes on algusest peale olnud Vene riigi lahutamatuks koostisosaks.

Surmalähedased kogemused, paranormaalsed nähtused ja uusvaimsus. Need ja muud teemad tulevad vaatluse alla raamatus „Inimene ja teispoolsus”. Teispoolsus on see, mis jääb teisele poole meie tunnetust, mida ainult aimame ja tasapisi tundma õpime. Sajandeid kestnud kriitikast hoolimata ei ole religioon sugugi vähem elujõuliseks muutunud. Ta vahetab ainult nimetusi ja kostüüme ning ilmub isegi teaduse kui väidetavalt oma suurima vastase mõjuväljas. Mingil määral on õnnestunud religiooni mainet küll mustata, sidudes seda tagurliku mõtteviisi ja maailmapildiga, kuid selle tagajärjel kasutatakse säilinud religioossuse väljendamiseks ainult teisi nimetusi, jättes sisu üsna samaks. Ilmalikus tsivilisatsioonis võivad usundi ilmingud varjuda ka anonüümsete kattevarjude taha. Kõneldakse uusvaimsusest, esoteerikast või new age’i mõtteviisist, mis samas sisaldab varasest religiooniloost tuntud elemente, ilma milleta ei ole inimkonda iial eksisteerinud.