Андрей Иванов — библиография

„See on romaan illusioonidest, ideaalidest, meeleheitest, see on r??tliromaan, kuid r??tellikkuse cervanteslikus t?lgenduses” – niiviisi m??ratleb oma teost autor, kelle proosa avab meile vene emigrantide maailma uue nurga alt. Romaan n?itab unen?olisse ruumi, kahe riigi ja kahe aja – heroilise kontrakultuuri mineviku ja raskesti hoomatava oleviku – vahele takerdunud venekeelsete eestlaste argip?eva. Ohtlike seikluste ja s?ndmuste l?putu jada, kuhu autor oma tegelasi kaasab, muudab loo avaraks kunstiliseks panoraamiks, mis kipub kohati meenutama Bruegeli maale.
Andrei Ivanov (snd 1971) on ?ks viimaste aastate auhinnatuim ja suurimat t?helepanu p?lvinud Eesti kirjanik. Varrakult on varem ilmunud Ivanovi Skandinaavia-ts?kkel, mille k?ik osad on nomineeritud erinevatele kirjandus­auhindadele, sh j?udis „Hanumani teekond Lollandile” 2010. aastal Vene Bookeri l?ppvalikusse ja „Kuut?bise pihtimus” sai 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemia. „Harbini ??liblikad” (eesti k 2013) p?lvis Venemaal maineka kirjandusauhinna NOS ning j?udis samuti Vene Bookeri finalistide hulka.

Proosaraamat „?? Saint-Cloud’s” kuulub Andrei Ivanovi varasemate teoste hulka, kuid j?uab eesti keelde alles n??d. Venekeelne algup?rand ilmus juba 2012. Tript?hhon koosneb jutustustest „Kriis” ja „K?lm s?dame all” ning proosapoeemist „?? Saint-Cloud’s”. Neil on ?hine peategelane Stepan Rakitin, kes on t??tanud ajakirjanikuna, r?nnanud ringi Euroopa riikides ning kirjutab novelle. Jutustuste olevikuhetkeks on nullindate l?pu majanduskriis, kuid v?ga palju toimub siin m?lur?nnakuid kuni lapsep?lveni v?lja – peategelane p??ab oma eksistentsiaalsele unetusele leida vastuseid oma minevikku ja sisemaastikke l?bi uurides. Keerulised suhted isa ja vennaga, kunagine vastamata armastus, ps?hhedeelsed ja olmelised kogemused nii Eestis kui v?lismaal, enesetunnetus kirjanikuna, terviseprobleemid, kohtumine saladusliku Sophiega – k?ik koondub ?hte keerisesse, mis raamatu l?pu poole n?ib lausa isiksust lahustavana. V?ga realistlik teos nii ajastulises kui ps?hholoogilises m?ttes, ja samas v?ga poeetiliselt kirja pandud.

Ajaloolis-poliitiline p?nevik „Isev?rki kalmistu asukad” jutustab s?ndmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on N?ukogude Liidust p?genenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni j?rel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult p?rast II maailmas?ja l?ppu asus Prantsusmaa territooriumil k?mneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt s?jap?genikke ja v?ljar?nnanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt N?ukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” k?igile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasip??rdumisele ei j?rgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed l?ksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal j?ljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ?levuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu ?hustikus s?ilitada oma nime, t?elise eluloo, v??rikuse ja t?e? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte h?vida?

«Это роман об иллюзиях, идеалах, отчаянии, это рыцарский роман, но в сервантесовском понимании рыцарства», – так определяет свою книгу автор, чья проза по-новому открывает для нас мир русской эмиграции. В его новом романе показана повседневная жизнь русскоязычных эстонцев, оказавшихся в сновидческом пространстве между двумя странами и временами: героическим контркультурным прошлым и труднопостигаемом настоящим. Бесконечная вереница опасных приключений и событий, в которые автор вовлекает своих героев, превращает роман в широкую художественную панораму, иногда напоминающую брейгелевские полотна. Андрей Иванов – русский писатель, живущий в Эстонии, лауреат премии «НОС» (2013) и Русской премии (2011).

Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik. &t;br/&t; Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib t?ielikku vabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on n?iteks romaanid „Hanumani teekond Lollandile” (2012), „Harbini ??liblikad” (2014) ja „Isev?rki kalmistu asukad” (2019). &t;br/&t; Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neid k?lgi, mis seni on kippunud varju j??ma: ta on v?ljapeetud stiiliga novellikirjanik ja s?gavalt m?tlev esseist. &t;br/&t; Andrei Ivanovi l?hiproosa k?neleb tundlikest r?nnakutest Taani ja Saksamaale, Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahek?net t?nap?eva maailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, L?szl? Krasznahorkai, P?ter N?das) ning on t?is elegantseid m?ttearendusi ja s?hvatusi.

Ajaloolis-poliitiline põnevik „Isevärki kalmistu asukad” jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal, kulmineerudes 1968. aasta kevadsuvel toimunud Pariisi rahutustega. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid.Vahetult pärast II maailmasõja lõppu asus Prantsusmaa territooriumil kümneid repatrieerimislaagreid, kus hoiti ajutiselt sõjapõgenikke ja väljarännanuid, keda nii vabatahtlikult kui ka sunniviisiliselt saadeti Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Stalin oli lubanud “amnestiat” kõigile emigrantidele ja kutsus neid kodumaale tagasi. Tagasipöördumisele ei järgnevat mingeid sanktsioone – see oli loomulikult vale. Paljud inimesed läksidki tagasi Venemaale ja kadusid seal jäljetult.Andrei Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?

Новая книга Андрея Иванова погружает читателя в послевоенный Париж, в мир русской эмиграции. Сопротивление и коллаборационисты, знаменитые философы и художники, разведка и убийства, … Но перед нами не историческое повествование. Это роман, такой же, как "Роман с кокаином", "Дар" или "Улисс" (только русский), рассказывающий о неизбежности трагического выбора, любви, ненависти – о вопросах, которые волнуют во все времена.

Kuidas Euroopas illegaalina ellu jääda ja mitte hulluks minna? Mida kõike ei tee indialane Hanuman, et jõuda Lollandi saarele – Taani Ibizale, „sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoor ookeani lõugade vahele, kus on muusika ja möll“! Ta müütab prügikastist pärit toitu, murrab lahti telefonikoode, esineb vene maffiamehena ning vabastab varjupaigataotlejate laagri kavalaid ja pätilikke asukaid nende säästudest. Ent pettes osavalt teisi, lendab Hanuman koos eestivenelasest sõbra Jevgeniga samuti ühtelugu orki, ning tundub, et teekond Lollandile ei lõpe iial... Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga "Hanumani teekond Lollandile" jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia. Eesti keeles on ilmunud ka "Peotäis põrmu" (2011) ja "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010).

„Harbini ööliblikad” kirjeldab 20 aastat kunstnik Boriss Rebrovi elust.Rebrov lahkub seitsmeteistaastase noorukina koos Judenitši armeegaVenemaalt, kaotab teel Revelisse perekonna, otsib võõras riigis omale kohta,töötab fotoateljees, peab päevikut, maalib ja laseb märkamatult end kaasakiskuda Vene fašistliku partei tegevusse.„1920.–1940. aastate Eesti meenutab uppunud laevas tekkivat õhupatja – seeon nagu ime, kuid lühiajaline, ebakindel: pruugib laeval vaid natuke kõikudaning mull kaob. Niivõrd habrast iseseisvust nautis minu arvates tolleaeneEesti. Mingisuguseid paralleele meie ajaga ma ei tõmmanud. Kuigi mullesümpatiseerib ajaloo tsüklilise arengu teooria, kirjutasin ma seda romaaninii, nagu ei teaks ma tulevikku – seda, et puhkeb Teine maailmasõda, etsellele järgneb 50 aastat NSV Liidu koosseisus.” (A. Ivanovi usutlusestajalehele Severnoje Poberežje.)

Ekstsentriline – kentsakas – imelik, inglise keeles bizarre. Eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi uus romaan kõneleb igati normaalse Euroopa südames elutsevate illegaalide ebanormaalsest maailmast. Tegu on triloogia teise raamatuga, järjega romaanile „Hanumani teekond Lollandile“ (e.k 2012), mille süžee tugineb osaliselt kirjaniku elus reaalselt toimunud sündmustele. Romaani tegelased on eluheidikud ja ullikesed, pagulased, keda polekski justkui olemas ei siin- ega sealpool piiri, nende jaoks on kõikjal võõras maa. Peategelane Jevgeni on pagulane kuubis: pagenud oma kodumaalt, põgeneb ta ka põgenikelaagrist ning satub lõpuks päris ehtsasse, aga mitte metafoorsesse vanglasse. Ent otsustab ka sealt putku panna. „...Inimene peab üldse elama pilku häbi pärast maast tõstmata ... Üksnes kirjanik võib reaalsust lihvida seni, kuni see lakkab teda piinamast. Ning siis ta suleb selle raamatusse ja heidab otsekui pudeli merre – ehk keegi loeb läbi ja saab aru.” Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga "Hanumani teekond Lollandile" jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia. Eesti keeles on ilmunud veel ka "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010), "Peotäis põrmu" (2011) ja „Harbini ööliblikad“ (2013). 408 lk

„Kuutõbise pihtimuses” maadleb peategelane oma sisemise valuga, songib minevikus, kirjutab vormitut romaani, võitleb illusioonide tuuleveskitega. Ta otsib iseennast. Selles sügavalt filosoofilises romaanis on mitu ajakihti, millest minategelane läbi rühib, ihates terveks saada pettekujutelmadest. Raamatu lõpus saab ta jagu ka kihust kuhugi põgeneda. Ta saab võitu valust. Alistab hirmu. Andrei Ivanovi sulest on ilmunud romaanid „Hanumani teekond Lollandile”, „Harbini ööliblikad”, „Peotäis põrmu”. Ta on pälvinud Venemaa kirjandusauhinna Novaja Slovesnost ja Eesti Kultuurkapitali preemia. 2010. aastal valiti ta Vene Bookeri finalistide sekka. „Kuutõbise pihtimus” on viimane osa Ivanovi Skandinaavia triloogiast, kuhu kuuluvad ka raamatud „Hanumani teekond Lollandile” ja „Bizarre”. Triloogia tegevus algab 1990. aastate keskel ja lõppeb meie päevil, tegevus toimub Balti riikides ja Põhjamaades. 272 lk

Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb. Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.

Лауреат литературной премии имени Марка Алданова за 2010 год.
Опубликовано в журнале: «Новый Журнал» 2011, №262.

В центре романа — жизнь русской эмиграции 20-40х годов прошлого века, страдания, скитания, разброд-и-шатания. Роман исторический. О времени Первой Республики, о волне эмиграции в сторону запада от нарожденной «совдепии» и большевиков. Действие происходит в столице Эстонии – Ревеле (сейчас Таллин) и в центре – судьбы, чаяния и скитания русских мигрантов: интеллигенции и околоинтеллигенции. Вот, они встречаются, строят грандиозные планы свержения большевиков, нюхают кокаин (а то и морфий), посещают бордели и обсуждают друг друга. В общем, ведут себя «море по колено». И одновременно над этим всем – неумолимое и неуловимое предчувствие конца, беды, игнорировать которое становится все сложнее.