Litsid III

4. Öö laps

Mida madalamale vajub päike selja taga, seda pikemaks muutuvad ammumöödunu varjud – kuni need ühel hetkel noolivad selle samme, kes kiirustab minevikust tulevikku.

Just nagu vari minevikust oli Franz jälle tema kohale langenud. Proua Kukk pidi mõneti vastu tahtmist tunnistama, et see vari pelgalt ei vangistanud teda kellegi teise sünkjasse maailma, vaid pakkus ka kaitset kõrvetavate sõjaleekide lõõsast raskel hilissuvel. Tahtis ta või mitte – Franz esindas nüüd stabiilsust ja turvalisust, nagu varem härra Metsla, kelle nime ta aina vähem oma mõtteis kõlada lasi.

Ühes tolle uinutava turvalisusega, mis pühkis vaiba alla ligi kaks aastat tuiganud rahutuse, tõi Franz kaasa ka kingituse, mis oli kättesaadav ainult talle: see oli illusioon noorusest ja ihaldatusest. Tema juuresolek näis peatavat aja, mis muutus aeglaselt voolavaks meeks – ammusurnud õite haprast mälestusest pruulitud vängeks kontsentraadiks.

Proua Kukk tarbis seda nagu oopiumi. Tal oli raske ennast mitte tunda seitsmeteistkümneaastasena; õrna liblikana, kes mee aroomist joovastununa on kuldse neste peegelsiledal pinnal maandunud ning ei suuda end nüüd sealt lahti rebida. Ei suuda, ega tahagi, ehkki teda ootab seal ainult surm.

Kui lihtne oli sel pealesunnitud, korduses maha mängitud pulmaööl unustada kakskümmend viis aastat võitlust isikliku sõltumatuse ja elutarkuse eest. Ükskõik, mis kaardid on elu meile kätte jaganud – noorusunelmad on jokker, mis lööb sassi kõik meie vaevaga kokku pandud kombinatsioonid.

Franz mitte üksnes ei mänginud seda jokkerit tema vastu – ta oli ise jokker; võrdselt salapärane ja naeruväärne, võrgutav ja irvitav. Ta oli kaart, mida igaüks endale tahtis.

Ka tüdrukud suhtusid mehe juuresolekusse, nagu oleks too alati nende ellu kuulunud; nende pilgud näisid andvat ühise vaikiva õnnistuse ja kinnitavat, et proua Kukk ongi lõpuks väärt õnne ja armastust. Taoline massipsühhoos oli groteskne ja pidi lõppema – kuid mitte kohe. Proua Kukk ei kiirustanud seisma jäänud aega takka; ei tahtnud endalt küsida, miks nooruse vigade vabatahtlik kordamine ei ole kibe, vaid magus sunnitöö.

Maja trepil maha lastud mehi, kelle surnukehad sõjaväepolitsei veel enne koidikut hääletult minema viis, ei mainitud ei järgmisel hommikul ega – proua Kukk oli selles kindel – mainitaks ka tulevikus. Kui ülejärgmisel päeval saabusid linnast vennad Sven ja Fred, kes nüüd julgesid vanematekoju tagasi kolida ning astusid läbi vaid selleks, et Stassit näha ja kõigiga hüvasti jätta, polnud tüdrukute käitumisest välja lugeda, et vaid paari öö eest olid nad olnud kolme mehe surma tunnistajaiks. Ainsast majja alles jäänud väikesest raadiost pandi muusikat ning poisid said kõigi neidudega paar tantsutiiru teha.

„Eks varsti hakkab kooliaasta peale, nii et ei saa enam siin tante juures redutada,“ ütles Sven, kui proua Kukk kõigile isetehtud limonaadi serveeris. „Ja linnas on nüüd nii põnev ka.“

„Tahaks ise ka mundrit selga saada, aga ei taheta veel lubada,“ kurtis Fred.

„Ja kui hästi läheb, siis on see sõda enne läbi, kui te relva-ealiseks saate,“ vannutas proua Kukk emalikult.

„See oleks küll õudne,“ ütles Fred surmtõsiselt. „Ajaloos tuleb ikka osaleda.“

Ka Sven noogutas: „Kangelaslikest aegadest ei saa kõrvale jääda.“

Proua Kuke silmad tõmbusid niiskeks ning tema ähmastunud pilgu ees rullus taas lahti tema enda noorus, mis talle viimastel päevadel enam rahu ei andnud.

„Mulle meenus praegu minu kaheksateistkümnenda sünnipäeva ball,“ ütles ta. „Tuhande üheksasaja neljateistkümnenda aasta jõulude eel. Sõda oli alanud, ja kõik noormehed, kes vähegi said, olid ohvitserimundri selga tõmmanud. Jumal, kui ilusad nad olid – ja kui tulvil seiklusjanu ja kangelaslikkust; ehkki keegi ei saanud veel aru, kuidas tsaariarmee mundris oma Saksa isamaa vastu minna on. Nad kõik võtsid mind tantsima – ja Franz andis mu peale esimest valssi vabaks. Ma olin ta trofee; kõik pidid mind saama oma käte vahel hoida. Tantsukaardil oli kakskümmend neli tantsu – kakskümmend neli noormeest. Ja siis… Järgmise aasta jõuludeks ei olnud neist mitte ühtegi elus.“

Selline ootamatu lahendus romantiliselt alanud loole pani kõiki nõutult põrandale vaatama. Ainult Fred ei lasknud ennast segada.

„Praegu on teised ajad,“ sõnas ta. „Ei ole enam sellised tapmise sõjad, nagu enne. Saksa armee on kõige arenenum. Tallinn vabastati praktiliselt ilma inimkaotusteta.“

„Võib-olla olid ka need kakskümmend neli ilusat ohvitseri ainult tühised inimkaotused tühistes lahingutes tühiste metsatukkade või sillapeade pärast,“ ohkas proua Kukk.

„Aga muuseas, meil on üks palve ka,“ muutis Sven nüüd targu teemat. „Vanemad ei tea, et me siin koera võtsime.“

„Me pole veel julgenud rääkida ka, äkki neile ei meeldiks,“ lisas Fred.

„Küll nad lepivad, lihtsalt… me peaksime vaikselt nagu jutuks võtma… Tante sõidab ka linnast ära, ei teagi, mis loomaga nüüd ette võtta…“

„Muidugi tooge siia,“ ei lasknud Carola poistel kauem keerutada. „Noh, ajutiselt,“ vaatas ta siis küsivalt proua Kukele otsa.

Perenaine köhatas ebamugavalt. Ta ei olnud olulises vaimustuses vendade krantsist, kellel ei paistnudki muud nime olevatki kui „koer“. Aga ta oli hakanud Carolaga kõikjal ja kõiges nõustuma. Ajad olid muutunud – tema ise oli korraga avastanud ennast paruni ja ohvitseri abikaasana; kes ei võinud öelda, et sellesama tagasiulatuva loogika alusel poleks Carola võinud olla mitte üksnes endine majapreili, vaid ka härrasteklubi seaduslik omanik, Saksamaa heaks töötanud Falkenbergi õigusjärgne pärija? Ning tema, proua Kukk koos oma piigadega vaid kutsumata kostilised?

Ka teised tüdrukud noogutasid heakskiitvalt, nähes väikeses koeras ainult uut mänguasja – nagu nad olid seda näinud Jackis. Kuna laps oli, taevale tänu, suutnud olla härrasteklubi daamide jaoks ühendav element ning jääda sealjuures peaaegu märkamatuks, julgustas proua Kukk end mõttega, et ehk kujuneb koerast midagi sarnast. Ta kehitas ebalevalt naeratades õlgu.

Härra Metslast ei olnud midagi kuulda. Proua Kukk oli enam-vähem veendunud, et Franz ei kiirustanud niitide tõmbamisega. Lisaks ei olnud ta ka ise enam kindel, milliste tunnetega ta Elmarit tervitaks. Sõbrana, kes oli tema kõrval seisnud ligi kümme aastat, oli mees endastmõistetavalt keegi, kelle pärast ta südant valutas. Nüüdseks oli selge, et otsene oht Elmarit enam ei ähvarda; see teadmine aga äratas temas hoopis uusi ja ebameeldivaid emotsioone.

Mida sa ootasid, Elmar? Kas sa lootsid, et maskid ei lange eales ja järjekordne kasuka ümberpööramine võimaldab jätkata igikestvat seilamist uue võimu pärituules?

Sügisöös hõõgusid maja trepil kaks sigaretti ning proua Kukk otsustas ka ise ühe süüdata. Need olid Monika ja Alice; viimast ei olnud proua Kukk varem sigaretiga näinud. Koer istus Monika süles ja üritas hammustada suitsupahvakuid, mida Monika tema suunas puhus.

„Kolm kuud oleme ilma kundedeta,“ ütles Monika. „Väike tähtpäev, tähistamegi siin.“

„Kolm? Ära sa märgi,“ vangutas proua Kukk sigaretile tuld võttes pead.

„Muidugi, kui me ei arvesta neid…“ Monika ei lõpetanud lauset.

„Ja kui me ei arvesta härra ooberstit…“ naeris Alice kahemõtteliselt, kuid mitte pahatahtlikult.

„No aga,“ vaidles Monika, „härra parunil on ju mitte ainult võitja, vaid ka abikaasa õigus! Seega ei ole ta mingi kunde.“

„Tüdrukud,“ lõi proua Kukk käega. Milleks vaielda? Pärast aastaid bordellimaadamina oli abielunaise, paruniproua roll talle nagu karnevalimask, mis andis vabaduse, lubades tal olla keegi teine.

Kaugusest kostis laskude valang, seejärel teinegi.

Koer tõmbus üleni pingesse ja näis korraga nagu mänguasi.

„Kuulipilduja,“ ütles Monika, liikumatult pimedusse vaadates.

„Ei tea mina ega sina, kuidas kuulipilduja täpselt kõlab,“ sõnas proua Kukk. „Äkki käivitatakse mingit masinat.“

Tüdrukud ei vastanud, kuid proua Kukk teadis, et tema vastuväide kõlas haleda lohutusena reaalsuse palge ees. Ta kustutas sigareti.

„Parem läheme tuppa,“ tõusis ta. „Mis iganes see oli, see oli väga kaugel. Meisse see ei puutu.“

„Kohe tuleme,“ ütles Alice, silmad niisamuti pimedusse puurimas nagu Monikal ja koeral.

„Ja uks pange lukku,“ lisas proua Kukk.

Keda võiks see pooleldi purukslöödud klaasidega uks peatada? Ei vaenlast, ei aega. Ainult kasvatatud, kultuurset inimest, kes teab, et uksest ei siseneta kutsumata. Ent kultuuri ja kasvatuse ajastu oli kui mitte läbi, siis vähemalt pausile pandud.

Tüdrukud verandal ei liikunud ega vestelnud. Umbes viie minuti pärast kostis eemalt veel paar üksikut lasku.

Koer hüppas Monika sülest maha, tegi paar tormakat hüpet suunas, kust lasud tundusid kostuvat, seejärel vaatas ootavalt üle õla tüdrukute poole ning lidus pimedusse.

„Koer!“ hüüatas Monika poolihääli.

„Ei tea, mis seal toimub?“ küsis Alice, tõustes ja astudes mõne kiire sammu sinnapoole, kuhu koer oli kadunud.

„Punased,“ kõlas Monika hääles veendumus. „Kas tulistavad… või neid tulistatakse.“

Koer jooksis ärritunult uute perenaiste juurde tagasi; ilmselt ei suutnud ta hämaruses taibata, kus teda täpselt vajatakse.

Täiskuuvalguses libises miski üle hämarduva taeva. See ei olnud enam kusagil eemal, silmapiiri taga, vaid üsna lähedal.

„Langevarjur!“ ahmis Alice õhku.

Siluett kadus pimedusse; mõne hetke pärast kajas vaikuses lühike summutatud karje, mis oleks päeval sumbunud elu häältesse, kuid oli selgelt kuuldav neile, kes öö pingelises vaikuses ühtegi heli kõrvust mööda ei lubanud.

Leides oma erutuse allikale kindla suuna, hüppas koer taas maast nagu üleskeeratava vedruga mängujänes ja kadus hämarusse. Monika ja Alice järgnesid talle ebalevalt.

„Äkki ei peaks…“ sosistas Alice, kuid liikus samuti nagu nähtamatu jõu poolt tõmmatuna trepist alla, üle muruplatsi ja väravast välja, Monika tema kõrval. Eespool, üksikute puudega hämaralt lagendikult kostis koera tähelepanu nõudev klähvimine.

Proua Kukk oli mõnda aega maganud, kui teda äratas kriuksuv heli. See sündis esmalt tema unenäos, kus ta seisis justnagu oma pulmareisil Budapestis Grand Hotelli massiivse pöördukse ees, millest sibasid läbi lõputud külastajad. Uks pöörles aina kiiremini ja kiiremini ning proua Kukk, kes tahtis hotellist välja pääseda, kartis, et astub mingisse hiiglaslikku hakklihamasinasse, mis jahvatab kõigist varjuna mööduvaist inimestest tohutu vorstirõnga. Uni kadus ja silmi avamata tundis proua Kukk ära kriiksuva aiakäru hääle, millega mõned kuud tagasi oli linna lükatud kogu maja lemmik, võimas grammofoniga raadiokapp, raske nagu graniidimürakas.

Läbi suletud laugude tundis ta, et väljas valitseb alles pimedus. Miks oleks keegi pidanud sügisööl aiakäruga ümber maja tiirutama?

Ehkki mõne hetke pärast kostis tüdrukute sosinat ja kummalisi hääli välisukselt, ei tahtnud proua Kukk veel reaalsuse ankrusse heita. Tagasi Budapesti, Grand Hotelli, palus ta, ehkki teadis, et katkestatud und ei õnnestu uuesti jätkata.

Päike oli küll juba tõusnud, kuid ei ulatunud veel puulatvade tagant proua Kuke akendesse, kui Renate ta närvilise koputusega äratas.

„Täna öösel sündis midagi imelikku,“ ütles Renate, kuid ei nõustunud midagi pikemalt rääkima. Ta kinnitas proua Kukele, et muretsemiseks pole põhjust, vaja oleks ainult härra ooberstiga kontakti saada.

Proua Kukk riietus ja siirdus kööki, kus kõik tüdrukud teda ootasid, ilmselt Renate korraldusel.

„Las ma nüüd räägin kõrvalseisja pilgu läbi,“ ütles Renate pisut tõredalt, kuid proua Kukele näis, et see karmus teenis pigem tüdrukute distsiplineerimise eesmärke kui tuli südamest. „Mina ärkasin selle peale, et aiakäruga lükati midagi treppi.“

„Jah, ma kuulsin ka seda,“ kinnitas proua Kukk.

„Mul aken ju kohe trepi kohal, vaatasin välja,“ jätkas Renate ja neelatas siis kohmetult, nagu oleks järgnev lugu liiga uskumatu, et seda ilma eelnevate vabandusteta jutustada.

„Ja mis sa nägid?“ küsis proua Kukk kannatamatult. Ehkki kõik tüdrukud istusid rahulikult, haistis proua Kukk, et hakkama on saadud mingi lollusega. Ta pöördus järsult Monika ja Alice’i poole, kes istusid kõrvuti köögilaua taga.

„Ega see pole seotud öiste laskudega?“

Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa.

„Alguses ei olnud,“ alustas Monika ääri-veeri. „Ja lasud lõppesid varsti ära. Aga siis koer kuulis midagi ja jooksis ära, ja meie läksime teda otsima.“

„Võõras krants jookseb sinna, kus tulistatakse, ja teie lähete teda otsima?“ ei suutnud proua Kukk tüdrukute lihtsameelsust ära imestada.

„Ei tulistatud enam, ausalt,“ sekkus Alice. „Ja tulistamine toimus ju kusagil väga kaugel; öösel kostab kõik, nagu oleks lähemal.“

„Linda ju kuulis ka seda, kui juunis linnas tulistati,“ kinnitas ka Monika. „Ja isegi Helsinki pommitamise mürin oli ju Tallinna alla kostnud.“

„No kaua te keerutate?“ nõudis proua Kukk.

„Ühesõnaga, ma korraga nagu nägin, et üks vari libiseb üle kuu…“ võttis Alice sõnajärje enda kätte. „Tundus, et nagu langevarjur. Ja siis mingi väike karjatus, nagu oleks keegi maandudes viga saanud… Ja koer jooksis täpselt õiges suunas.“

„Ja me jooksime järgi,“ lisas Monika, otsekui oleks tegemist maailma kõige loomulikuma järeldusega.

„Mis te leidsite?“ ei jaksanud proua Kukk tüdrukuid isegi nende mõtlematuse pärast hurjutada.

„Oligi täpselt nagu tundus – Saksa langevarjur oli puudesse maandunud,“ selgitas Alice. „Oli ilmselt kursilt kõrvale kaldunud, päris tugevasti põrutada saanud. Pea oli lõhki, alguses mõtlesime üldse, et on surma saanud.“

„Mis te tegite?“ uuris proua Kukk.

„Mis me oskasime teha? Ei ole ju meile keegi koolitust andnud, kuidas käituda, kui leiad haavatud sõduri,“ tõstis Monika enesekaitseks häält. „Me ei saanud teda ju ometi maha jätta!“

„Oot… mis mõttes haavatud? Vigastatud?“ ei saanud proua Kukk aru.

„Teda ju tulistati,“ hüüdis Carola, kes ilmselt oli kuidagi asjasse segatud. „Eks seal oli mingi punaste varitsus, hea, et poiss tõsisemalt viga ei saanud!“

Proua Kukk istus.

„Kuidas sina sellega seotud oled? Te tõite ta siia? Kas te helistasite kuhugi?“

„Ükshaaval,“ rahustas Monika. „Me tulime tagasi, et aiakäru võtta, ja Carola tuli meile appi, ega me kahekesi poleks jaksanud teda käru peale tõsta.“

„Üles magamistubadesse ka ei jaksanud teda kanda, tegime talle verandale välivoodi üles,“ ütles Carola vaikselt.

„Ja kuhu me oleksime pidanud helistama?“ laiutas Alice käsi. „Kuhu sellistel puhkudel helistatakse?“

Renate tõusis, nagu oleks ta juba liiga kaua vait olnud.

„Vaat ja siis otsustasime, et kui proua ärkab, siis uurime, kuidas härra ooberstiga kontakti saada. Parem ongi, kui poiss natuke puhkab. Ta on ikka korralikult põrutada saanud.“

„Jalahaava puhastasin ära ja sidusin kinni,“ ütles Stassi, kes oli vaikides enda ette vaadanud. „Kuul on puhtalt läbi läinud lihasest, peaks kiiresti paranema.“

„Luud-kondid paistavad kõik terved olevat,“ täpsustas Renate. „Vasakud ribid ehk on siiski katki, kogu külg on sinine. Ilmselt põrkas vastu puud maandumisel; kui katsuda, siis oigab valust. Aga ribid paranevad ise, ega neid kipsi ei pane.“

„Kui ruttu?“

„Mingi kuu-kaks.“

Proua Kukk lasi peast läbi erinevaid stsenaariume, üks tumedam kui teine.

„Aga kui punased kusagil metsas varitsevad, siis nad ju teavad, et üks langevarjur pääses minema,“ arutles ta ärritunult. „Kui nad leiavad tema varju, siis äkki tulevad siia teda taga otsima!“

„Varju panime ka kärusse ja tõime siia,“ rahustas Monika.

„Minu meelest tüdrukud tegid väga õigesti,“ sekkus väikest Jacki süles hoidev Maali, nagu otsiks ta selle nõustumisega Monika heakskiitu.

Proua Kukk vangutas hämmastunult pead. „Sul on väike laps, sa tead, kui ohtlikul ajal me elame!“ hurjutas ta. „Alles punased käisid siin majas, tänu taevale, et meil siin kõik hästi on! Sa peaksid esimesena nõudma, et igasugu kutsumata võõrad siit minema toimetataks.“

Maali mõtles veidi, siis aga muheles ootamatult.

„Ma siis ütlen selle välja, mida keegi vist ei ütle. Poiss on nii kena, et kõik tahaks tema eest hoolitseda.“

Tüdrukud ei liigatanud; sellest oli aru saada, et Maali oli tabanud naelapea pihta.

„Mis see siia puutub?“ pahandas proua Kukk.

„Aga tõesti, noh,“ heitis Monika trotslikult juuksesalgu üle pea. „Ega see ei ole ju meile kahjuks, kui me oleme Saksa sõduri punaste käest ära päästnud.“

„Ja kui te näete teda…“ sosistas Carola. „Ta on tõesti nii armas, nagu inglike. Ei tea, kas ongi kakskümmend täis.“

„Aga miks ma siis ei ole teda näinud?“ nõudis proua Kukk ja tõusis.

Tüdrukud kikivarvul tema ümber sibamas, suundus ta veranda poole ja avas vaikselt ukse.

Pimendatud verandal, mugavaks pesaks muudetud väikesel välivoodil lamas noor mees. Ümber pea mähitud marlisideme alt turritasid kuldblondid lokid. Tekk tema rinnal liikus aeglase hingamise taktis. Voodi kõrvale toolile olid korralikult kokku volditud tema laiguline vorm, kõrval kiiver ja saapad.

„Võtsite poisi kohe riidest lahti?“ küsis proua Kukk irooniliselt. Ta hakkas taipama, miks tüdrukud nii elevil olid ja halastajaõdesid mängida tahtsid. Noormees oli tõepoolest lausa häbematult ilusate näojoontega ning tundus olevat pikk ja laiaõlgne.

„Esmast arstiabi peab ju osutama,“ ei saanud muidu nii terane Alice vist sarkasmist aru. Ega ta ometi armunud ei olnud?

„Ja nüüd te siis tunnete, et olete sõduri elu päästnud ja sellest algab mingi saatuse poolt määratud romantiline saaga,“ nõjatus proua Kukk vastu uksepiita ja seiras tüdrukuid, kelle pilgust võis välja lugeda soovi patsiendi eest igavesti hoolt kanda.

„Peame ta ju jalule aitama,“ sosistas Monika, kelle kehakeelest oli näha, et ta peab noormeest enda ja Alice’i saagiks ning ei kavatse tollest võitluseta loobuda.

„Nüüd me teeme nii,“ ütles proua Kukk ja andis kõigile märku, et aeg on haige rahule jätta ja asju isekeskis arutada. „Helistame härra ooberstile ja anname talle asjadest teada. Äkki peetakse poissi hukkunuks. Ja las tulevad viivad ta laatsaretti; meie ei saa siin ju korralikku abi pakkuda.“

Tüdrukud protestisid, kes sõna, kes tõrksa pilguga, kuid proua Kukke see ei huvitanud. Ta läks oma kabinetti ja helistas Franzile, kuid peakorterist teatas keegi riigisakslane, et ooberst ei ole lähima paari tunni jooksul tabatav. Proua Kukk jättis sõna, et Franz talle helistaks, heitles endaga hetke, kas öelda hüvastijätuks „Heil Hitler!“ või mitte, ning lõpetas siis kõne, soovides viisakalt: „Head aega.“

Tüdrukud ootasid köögis uudiseid ja olid ilmselgelt kergenduses, et nende isiklikku sõdurit kohe ära ei viida.

„Mina arvan, et transport ei ole talle praegu kasulik. Me oskame ju ise ka esmaabi, ja praegu tuleb tal ainult kosuda,“ pakkus Renate välja.

„Transport?“ turtsatas proua Kukk. „Te tirisite ta aiakärus kohale nagu sõnnikuhunniku. Küll ta sõjaväetranspordi ka üle elab.“

„Aga mitte keegi ei hoolitseks tema eest niimoodi,“ oli ka Carola jäägitult nende ridades, kes tahtsid haiget võimalikult kaua härrasteklubis hoida.

Proua Kukk tundis, et tema on vastasleeris üksi.

Argumente sadas nagu oavarrest.

„Meil oleks oma isiklik sõjamees, kes meid kaitseks, kui vaja,“ fantaseeris Alice.

„Äkki saame veel mingi Hitleri ordeni… mis ta ongi, raudristi?“ arutles Monika. „Sõduri päästmise eest peaks ju saama.“

Ka proua Kuke süda oli juba sulanud; mõte sellest, et nad päästavad üheskoos noore elu, tundus pärast majas toimunud hirmutegusid ülev ja puhas. Proua Kukk nägi ennast juba mitte vastupuikleva koolimamsli, vaid ühe hulljulge päästemanöövris osalenud kangelanna rollis.

„Te kujutate ette, et nüüd ta jääb siia igavesti meid kaitsma,“ muheles ta. Carola oli serveerinud päris kohvi ja selle rikkalik aroom ei lubanud proua Kukel tõrksust teeselda.

„Küll ta kaitseb – kui ei kaitse siin, kaitseb mujal,“ filosofeeris Monika.

„Jah, aga…“ mõtiskles proua Kukk. „Miks ta üldse siin maandus? Kust ta tuli?“

„Me mõtlesime ka selle üle,“ oli Alice’il vastus võtta. „Ilmselt see luuresalk oli teel Venemaale, aga tundub, et lennuk sai pihta või midagi.“

„Eks punased lasid alla,“ lisas Maali.

„No ja kui teised ka hukka said, siis tema juhtis ennast kõrvale ja maandus meie metsatukka,“ viis Monika teema loogilise lõpuni.

„Aga me ei kuulnud ju mingit lennuki kukkumise müra,“ ütles proua Kukk. „Laskmist kuulsime, seda oleks ju ka siis kuulnud… näinud plahvatust…“

„Piloodita lennuk võib väga kaugele liuelda, võimalik, et kukkus merre,“ oletas Carola.

„Aga kas siis mingitel üksikutel punastel on sellised relvad, millega lennukeid alla lasta? Need kolm, kes siia sattusid – neil oli kamba peale üks püstol.“

Tüdrukute vastuväited ei tulnud ajust, vaid südamest.

Proua Kukk ei kuulanud neid. Väike kratsiv küsimärk tema südames ei andnud järele, vaid kriipis aina valjemini.

„Lendavad siit Tallinna alt Venemaale luurele?“ arutles ta poolvaljusti edasi. „Kas poleks lihtsam Narva rindelt sellist lendu ette võtta?“

„Räägitakse, et sakslastel on meile siia juba ka oma luurekool rajatud,“ pakkus Renate välja. „Küllap ta on seal õpilane.“

„Huvitav, mida neile seal õpetatakse,“ asetas proua Kukk kohvitassi lauale. „Kui poisid Saksa vormis Venemaal tahavad maanduda.“

Kõik jäid vait.

„Mis mõttes?“ küsis Renate.

„Aga kas te ei arva, et äkki see lennuk tuli teisest suunast?“ hakkas proua Kukk oma arutluskäiku koomale tõmbama. Järeldused kohutasid teda ennastki.

„Kust siis…“ sosistas Carola.

„Tuli Venemaa poolt, poetas siin oma laadungi maha ja kadus uuesti minema. Ja all tulistas Saksa õhutõrjepatrull, mitte üksikud punased. Enamus ilmselt tabati, aga üks pääses minema.“

Pärast pikka vaikust avas Renate lõpuks suu.

„Ma arvan, et on palju võimalusi, mida me isegi arvestada ei oskaks…“

„See poiss on venelane,“ kostis Stassi hääl.

Keegi ei hinganud.

„Kas… kas ta ütles sulle midagi?“ sai proua Kukk lõpuks kõnevõime tagasi.

„Ei. Aga ma tunnen seda,“ vaatas Stassi eikuhugi. „Ma ei tahtnud seda enne öelda, kui kindlad oleme.“

„Me ei ole ju kindlad!“ hüüatas Alice.

Stassi raputas pead.

„Kui me laeval olime, viimastel päevadel, siis punased olid paanikas, rääkisid ja arutasid omavahel väga palju,“ jätkas ta. „Meie istusime trümmis, kuulasime. Ükski punane politruk ei tahtnud möönda, et nad on kaotanud. Räägiti – nüüd algab suur partisanisõda. Maalt, merelt ja õhust tulevad diversandid ja marodöörid, et võidelda sakslastega, et kahjustada tööstust, lasta õhku sillad.“

„Ja siia ei tuldaks mitte Vene vormis,“ lisas proua Kukk.

„Aga äkki… äkki ta on keegi kohalik, kes Eestist ära viidi, kes pole mitte milleski süüdi…“ olid Carolal pisarad silmis.

„Jah, meie poisse ju võeti Punaarmeesse tuhandeid,“ nõustus Maali.

„Kas keegi neid siia tagasi saadaks… väga kahtlane,“ ei olnud proua Kukk nõus.

„Õige – kohalikud poisid ju tunneksid kohalikke olusid, teaksid, kuidas liigelda, oskaksid eesti keelt…“ lõid Monika silmad pärast sünget vaikust särama. „Ega see, et neid siia hävitama saadetakse, ei tähendaks, et nad seda teeksid! Igal pool ju jooksevad eesti poisid sakslaste poolele üle, kes kuidas saab. Äkki tema on teinud kõik, et kodumaale jõuda, ja nüüd meie…“

Väljast kõlas hääli.

Carola jooksis aknale, Alice tema kannul.

„Sakslased,“ sosistas Carola, pilku väljas toimuvalt pööramata. „Terve patrull!“

Hetke pärast hingas Alice kergendunult:

„Taevale tänu, see on härra parun!“

Kuid kohe said kõik aru, et kergenduseks pole mitte mingit põhjust.