Litsid III

3. Muutuste saadikud

Stassi jõudis tagasi ülejärgmisel õhtul.

Kaks päeva käis suur ootamine ja ettevalmistus. Kõik taipasid korraga, et alateadlikult olid nad Stassist justnagu juba loobunud, leppinud mõttega, et teda enam ei ole. Võib-olla isegi mõttega tema surmast.

Möödas oli vaid kaks ja pool kuud – kuidas, kuidas võis kellegi nii kiiresti mõttes maha matta? Kas tundis hing ennast kaitstumana, kui ta loobus lootmast ja muretsemast, lülitas ennast mittemidagitundvale leppimisrežiimile?

Nii palju oli viimase aasta jooksul muutunud noortes eludes, kes varem nägid vaid elukevade õisi ja mitte kunagi murtud ja maha tallatud võrseid. Maria surm, Linda ja Stassi kadumine, sõprade ja vanemate küüditamine, Soome lahe jääl hukkunud tuttavad, Viviani reeturlik põgenemine. Kõik, kes olid silmist kadunud, oli lihtsam matta mingisse sügavasse hinge hauakambrisse, kust ühel päeval võis toimuda ülestõusmine, kuid kust seda otseselt ei julgetud loota.

Nüüd, justkui kahetsedes oma suvist kalestumist, tegid tüdrukud selle tasa erakordse elevusega. Stassist, nagu ka Lindast, Vivianist ja Mariast, ei räägitud majas suve jooksul pea kordagi; nüüd vatrasid temast kõik. Üritati valmistada Stassi lemmiktoitu, pandi valmis tema lemmikheliplaadid.

Proua Kukk tegi selle kõik kaasa; ta tundis tüdrukute kergendust, mille tõi endaga sunnitud sünge vaikuse taaga kadumine. Nagu tema ise, nii olid kõik tüdrukud ju mõttes küll Stassi ja Lindaga, ent kui veel aastakese eest oleksid need mõtted, mure ja igatsus, väljendunud ühistes pisarates ja südamepuistamistes, maeti need nüüd endassesulgunud vaikusesse, justkui oleksid südamevalule lohutust pakkuvad sõnad kaotanud võime jagatud valule kergendust tuua.

Ka härra Metslast ei olnud pikalt räägitud. Võib-olla peeti teda surnuks, võib-olla reeturiks. Proua Kukk ei olnud tüdrukutele avaldanud, et patroon surmamõistetute kambris oma pattudele lunastust ootab. Ta tahtis rääkida ainult häid uudiseid ja seetõttu jutustas vaid Stassi imelisest pääsemisest ja sellest, et tüdruk varsti tagasi on.

„Ei tea, kas teda piinati ka,“ poetas Maali suunurgast, mitte kellelegi otsa vaadates. Tema polnud Stassiga väga tuttav, teadis vaid hämaralt, et majapidamises, kuhu ta nüüd sattunud oli, olid toimunud suured ja valusad muutused.

Kõik peatusid hetkeks, nagu oleks filmilint projektoris korraks kinni jooksnud. Loomulikult oli igaüks sellele mõelnud, üritades mitte mõelda. Ka proua Kukk oli seda kujutluspilti peast eemale tõrjunud, kuid teades omast käest ülekuulajate meetodeid, sulges ta tahtmatult silmad.

Kas tüdruk, kes õhtul tagasi tuleb, on endine Stassi või naine, kes on paari kuuga pidanud üle elama rohkem, kui oleks kellegi kohus terve eluea jooksul taluda? Ta oli elus, ta oli Eestis – see oli peamine ja seda pidid teadma nii Stassi ise kui ka kõik tüdrukud. Ajal, mil elu lubas valida vaid mitmest halvast parima vahel, oli Stassi tõmmanud õnneloosi.

Vaikuses, justnagu teispool nähtamatut müüri, istus Stassi tüdrukute keskel, nende pealetükkivalt hoolitsevat askeldamist vaevalt tähele pannes. Isegi majja sisenedes ei olnud ta naeratanud, ohkas vaid sügavalt, nagu ei suudaks veel isegi uskuda, et on mingist painajast ärkamas. Ilmselt oli Franz niite tõmmanud, sest vaevalt igaüht „Jaen Teärilt“ pääsenut Wehrmacht’i teenistusautoga koju sõidutati. Tüdrukud püüdsid ka nägusa nooremleitnanti sisse kutsuda, kuid viimane võttis vastu ainult klaasitäie külma piima ja sõitis siis linna tagasi.

Mängiti ja teeseldi, et kell on tagasi keeratud ja elu jätkub sealt, kus sellesse mõra oli löödud, kuid mänguks see vaid jäigi. Peagi said muretud teemad otsa ja Stassi eraldus moka otsast vabandades oma tuppa.

„Eks ta on väga väsinud ja vajab lihtsalt palju puhkust ja head toitu,“ kinnitas proua Kukk tüdrukutele, kui nad raske aja kiuste rikkalikult kaetud laua taga nõutult oma sunnitud naeratustel langeda lasid.

„Ta ei rääkinud mitte midagi,“ oli Renate löödud. „Ei tea, kas asi oli nii hirmus… või ta lihtsalt ei jaksa seda kõike uuesti korrata. Teda on nüüd ju ka sakslased mitu päeva küsitlenud.“

„Minu meelest on ta palju alla võtnud ja väga kahvatu,“ mainis Maali.

„Mis sa siis ootasid?“ urahtas Monika Maalile otsa vaatamata. „NKVD köök pole just kuulus oma hõrgutiste poolest.“

„Ta on terve suve keldris kinni istunud, ta peaks mõned päevad õues päikese käes olema, kuni veel vananaistesuvi kestab,“ ütles Carola.

Ehkki Stassi ei olnud pea kordagi naeratanud, olid kõik märganud, et tema esihammas oli kui mitte puudu, siis vähemalt pooleks. Sel teemal ei olnud mõtet arutleda, asi oli niigi selge. See väike muutus tegi Stassist veidralt võõra, nagu polekski tegu päris-Stassiga, vaid mingi tema viirastusliku kaksikolendiga varjuderiigist. Igaüks häbenes võõristust, mida armsa sõbra nägemine oli tekitanud; ükski ei suutnud sellest vabaneda.

Teel oma kabinetti peatus proua Kukk korraks Stassi ukse taga ja kuulatas. Monika oli Viviani lahkumise järel võtnud üle tema ateljeeks muudetud toa, seega sai Stassi nüüd üksinduses puhata. Oleks sealt kostnud nuuksed või mõni ohe, oleks proua Kukk sisse astunud, kuid toas oli kõik vaikne.

Oma kabinetis istus ta laua taha, mis oli kaetud tihedalt täis kritseldatud paberitega. Need olid proua Kuke katsed kirjutada uuele võimule kaitsekõne härra Metsla toetuseks. Ta ei olnud väga vilunud ametlikult kõlavate tekstide koostamises, seda enam saksa keeles. Kuid ta pidi andma endast parima – võib-olla sõltus Elmari elu tõesti just tema sõnadest. Ei tohtinud jääda muljet armunud naise ahastavast kaeblemisest. Uus kord armastas täpsust ja asjalikkust, fakte ja tõendusi. Kõik pidi olema juriidiliselt laitmatult vormistatud, kiretu ja masinlik. Kui Nõukogude korra ajal sõltus avalduse mõjukus kirjutaja eneseupitamisest, oskusest näidata end tulihingelise kommunistina, siis sakslased eelistasid nähtamatu autorlusega, edevusest ja draamast vaba kantseliiti. Nii oli see olnud viimase sõja ajal ja vaevalt et Saksa militaarvõimu eelistused vahepeal muutunud olid.

Proua Kukk ei teadnud, millised olid uue kohaliku võimuladviku teadmised Eesti olukorrast viimaste aastate jooksul, seetõttu maalis ta võimalikult lühida ja täpse pildi Vabariigi surmaheitlusest, mille tunnistajaks oli ta olnud sellest õhtust peale, kui Punaarmee esimesed väeosad pisut vähem kui kahe aasta eest üle piiri olid tulnud ning Metsla koos Tributsi ja Sidoroviga härrasteklubi esimest korda väisanud. Päevast, mil ta koos tüdrukutega siia majja oli kolinud.

Ta sulg peatus. Libistades silmadega üle kirjaridade, üritas ta neid lugeda mitte iseendana, vaid mõne Saksa ametnikuna, kellel pole aimugi ühest uuel vallutatud maal paiknevast väikesest bordellist.

See, mis ta luges, hirmutas teda ennast. Tema ees rullus lahti lugu lihtsameelsest bordellimaadamist, kes laseb ennast talutada poliitika ohvrialtarile nagu rumalalt kaagutava hane. See kirjatükk pidi Elmari päästma? Iga sõna siin süüdistas teda! Mees, keda ta – mõistlikkuse piires – armastas ja oma heategijaks pidas, muutus paberil hingetuks manipulaatoriks, kes ei kõhelnud iial naeratust kaotamata lükata ambrasuurile naiivseid lõbunaisi, jäädes ise alati turvalisse kaugusse, kust aeg-ajalt mõne lohutava sõna ja abivalmis teoga oma usaldusväärsust toonitada.

Järgnenud tundidel kirjutas proua Kukk oma lugu ümber, püüdes tuua esile aspekte, mis teda esialgses mustandis hirmutasid. Kuid asi ei läinud paremaks: nüüd võis jääda mulje, et ka tema ise ja tema tüdrukud olid olnud üsna varmalt valmis punavõimu etturitena end vaenlasele ohverdama. Aga kes oli see vaenlane? Eesti? Saksamaa? Maailmarevolutsiooni teostav sõjakommunism ei tundnud sõpru.

Ta viskas paberid prügikorvi, kustutas tule ja läks raske südamega magama.

Veel polnud ta jõudnud reaalsuse ust enda taga sulgeda, kui miski tõmbas ta tagasi pehmest unemaailmast, kuhu ta just oli hakanud vajuma nagu sohu.

Keegi oli välisuksel. Kell pidi olema juba kesköö kandis. Mälestus ööpimeduses kõlanud koputuste hirmust, mis nüüdseks, tänu taevale, vaid mineviku viirastused olid, ei lasknud teda ikka veel vabaks. Kellel võis siia nii hilja asja olla? Franz oli öelnud, et külastab teda mõnel õhtul. Tema jaoks ei pruukinud kesköö tähendada muud, kui et tuju oli üleval ja ta tundis soovi daamide seltskonna järele. Või äkki oli see Elmar, just äsja eeluurimise alt vabastatud?

Proua Kukk ajas end vaevaliselt istukile. Ta pea huugas ja suu kuivas, ehkki ta oli õhtul närvide rahustuseks vaid paar pitsi likööri joonud.

Salongist oli kuulda vaikset juttu. Renate seisis keset tuba, tema ümber kolm meest, varrukal Omakaitse valged käesidemed. Kuuldes samme uksel, pöörasid kõik pead.

„Härrad on Omakaitsest,“ ütles Renate vaikselt. „Jahivad punaseid.“

„Milliseid punaseid?“ ei taibanud proua Kukk. „Kas neid ei peaks Venemaalt jahtima?“

„Salgad on liikvel, proua,“ ütles üks meestest, kergelt habetunud ja soniga umbes 40-aastane mees. Tema kaaslased olid vast veidi nooremad; oli näha, et nad on niisamuti mõnda aega lindprii elu elanud. Üks neist näris paberossipära, teine põrnitses niisama. Proua Kukk tundis hetkeks haavumust, et ühegi mehe käsi ei tõusnud peast soni kaapama, kui daam tuppa astus. Veel paarikümne aasta eest – siis oleks ka viimasel paadialusel teda nähes mütsilotu kohe sõrmede vahel olnud, mõtles te kibestunult. Toona oleks tema ilu ka lõvid maas püherdama pannud, rääkimata metsavendade salgast.

„Punased, kes viimastest laevadest maha jäid, elatuvad nüüd riisumistest,“ jätkas mees. „Neid tulebki praegu jahtida.“

„Ma ütlesin härradele, et siia pole küll keegi sattunud, majas pole ühtegi meest,“ seletas Renate.

„Ega neid ei näegi, tulevad ja lõikavad une pealt kõrid läbi,“ pomises koniga mees.

„Sellepärast peamegi maja läbi kontrollima,“ võttis esimene, ilmselt kamba ninamees, jutu jälle üle. Näis, et nad on seda dialoogi ennegi esitanud.

„Läbi kontrollima?“ tegi proua Kukk suured silmad. „Siin daamid magavad, väike laps on ka majas… Mis siin kontrollida on?“

Mees vaatas teda teravalt.

„Palju neid daame teil siin on õieti?“

Ka kolmas mees elavnes.

„Mis maja see selline on?“ vaatas ta umbusklikult ringi.

„Siin on neidude pansionaat,“ lõi proua Kukk rinna ette.

„Seda enam,“ ütles ninamees väga konkreetsel toonil. „Suur villa. Punased võivad ennast kusagil peita ja oodata, millal kõik uinuvad. Kutsuge kõik elanikud siia, me vaatame toad üle.“

Proua Kuke käele langes õrn puudutus. Öösärgis Monika astus tema kõrvale ja vaatas toimuvat arusaamatul näol.

Renate üritas külalistega vaielda.

„Te ei taha ju päriselt, et ma keset ööd inimesed üles ajaksin? Siia kokku, nagu karja?“

„Kõlab rohkem punaste taktika moodi,“ poetas proua Kukk mokaotsast.

Mehi vastuargumendid ei huvitanud. Kamba juht haaras resoluutselt Renate küünarvarrest.

„Preili on nii kena ja viib meid tubasid kontrollima, ise kutsub kõik elanikud siia alla,“ teatas ta. „Armuline proua ja uus preili lähevad ehk otsivad meile midagi hamba alla; mõne pudeli ka ehk toidu kõvale.“

Ta andis peaga teisele mehele märku ning kolmik suundus raskete sammude saatel salongist välja.

Kolmas, sõnaahtram mees astus Monika ja proua Kuke ette.

„Kus teil siin köök ja sahver on?“ pomises ta.

Naised pöördusid ning astusid kööki, mees nende kannul. Küsimata astus külaline külmkapi juurde ja lõi selle lahti, tähelepanelikult pooltühja kapi sisu uurides.

„Ja sahver on kus?“ küsis ta, haarates kapist ainsa lihakäntsaka, pooliku juustukera ja kaks pudelit piima ning tõstes need köögilauale.

Tummalt osutas proua Kukk sahvriuksele.

Koridorist oli kuulda, kuidas unesegused tüdrukud trepist alla tulevad, pehmed sammud segunemas nahksaabaste tüminaga.

„Mis nad otsivad siit?“ sosistas Monika, saates pilguga sahvris uurimustööd tegevat meest.

„Omakaitse mehed, arvavad, et äkki on punased majas,“ sosistas proua Kukk vastu.

„Ja siis varastavad kogu meie toidutagavara ära?“

„No eks nad on nälgas ilmselt, mis teha…“ lõi proua Kukk leppivalt käega.

Monika oli pinges.

„Omakaitse peaks ju kõik juba olema ennast Saksa armee käsutusse andnud?“ arutles ta.

Proua Kukk vangutas pead. „Ma tõesti ei tea, Monika.“

„Aga mina kuulsin eile poes käies teistsugust lugu,“ sosistas Monika edasi. „Et hoopis punased tõmbavad valge käesideme ümber ja teesklevad Omakaitse mehi, ja käivad majast majja riisumas, sest sakslased jahivad neid.“

Proua Kukk tõmbus kaameks.

„Sa arvad, et need…“

Köögiuks tõmmati lahti.

„Veiko!“ hüüdis kamba ninamees. „Sa tule, hoia naistel silm peal, kuni me toad läbi vaatame.“

Kutsutu taarus sahvrist välja, süles veidi sinki ja hulgaliselt veinipudeleid.

Ninamees kergitas kulme.

„Preilid tõstavad vist päris tihti klaase,“ ütles ta irooniliselt. „Kui just seda külalistele ei hoita.“

Trepilt oli kuulda lapse lalinat. Maali oli viimane, veel poolunes väike Jack süles ripnemas.

Ninamees suunas tüdrukud salongi, kus need segaduses seisma jäid. Mehe kätte oli vahepeal tekkinud püstol.

„Sina, Veiko, hoia naistel silm peal, me vaatame Aloga veidi ringi,“ ütles ta.

Veikoks kutsutud mees oli kahel veinil juba korgi pealt tõmmanud; ühest haukas ise mehise lonksu, teise pudeli haaras salongist väljuv ninamees endaga.

„Mis see kõik peab tähendama?“ küsis proua Kukk, kui lahkuvad sammud olid vaibunud.

Mees ei olnud ilmselt valmis vestluseks ega küsimustele vastama. Ta tõstis uuesti pudeli suule, taganedes sammukese.

„Härrad on Omakaitsest, ilmselt lihtsalt kontroll,“ üritas Renate seltskonda rahustada. „Äkki meil ongi siin kusagil punased, mõelge, mis siis saaks!“

„On küll,“ ütles Monika urinal. „Üks on siinsamas salongis.“

Mees võttis järsult pudeli huultelt, nii et punane vein parketile loksus.

„Ole ometi vait, Monika!“ pööras Renate ennast vihaselt ringi.

„Küll sa oled loll, Renate!“ ütles Monika, pilk mehel, kes näis olevat täielikku segadusse tardunud. „Kas sa siis ei kuulnud, mis poe juures räägiti?“

„Mis räägiti, kus?“ küsis Maali, last rinnale surudes.

„Midagi ei räägitud!“ katkestas Renate järsult. „Kõik on korras, sõjaaeg on! Need on ju eesti mehed, teevad oma tööd, pärast lähevad rahulikult minema!“

„Viivad kaasa meie toidud ja joogid,“ ei suutnud Monika vait jääda.

Ülalt oli kuulda mingit kolinat; ilmselt aeti ümber tool või tõmmati kummutisahtel pauguga põrandale.

Monika naeris põlastavalt.

„Ja nüüd otsivad meie öökappidest siis punaseid.“

Proua Kukk võttis vaikselt tüdruku käe.

„Äkki on parem, Monika, kui me oleksime lihtsalt vait ja ootaksime.“

„Mida?“ sisistas Monika. „Viimati seisime neljateistkümnendal juunil niimoodi karjas nagu lambad, „ootasime“.“

Mälestus sellest jubedast ööst tõmbas kõigist läbi nagu jäine tuuleiil. Stassi nuuksatas ja peitis näo kätesse.

Tollest ööst oli möödas kolm kuud. Kõik oleks pidanud muutunud olema, aga kas oli? Jälle seisid nad keset ööd kutsumata võõraste käsul ja nende meelevallas. Seekord olid need võõrad omad, eestlased, kuid mitte vähem ohtlikud.

Mõne aja pärast tulid kaks ülejäänud meest taas alla. Sedapuhku olid neil hambus peened Türgi sigaretid – ilmselgelt pärit proua Kuke magamistoast. Meeste kuuetaskud pungitasid ja proua Kukk uskus nägevat vilksatamas oma rubiinidest kaelakeed.

„Sa vaata, mis kena mänguasjakese ma leidsin,“ hüpitas kamba juht käes proua Kuke daamipüstolit.

„Kurat!“ lõid Veiko veiniselt vilavad silmad põlema.

Ninamees viskas relva talle.

„Ise lasid enda oma ära võtta, nüüd siis pead karistuseks sellega sõdima,“ naeris ta.

Mees vaatas käes väikest pärlmutrist käepidemega relva, mis nägi tõesti välja nagu mänguasi. Ometi oli sellest lastud kuul vaid mõne nädala eest päästnud proua Kuke elu.

„Miks neil naistel on relvad kodus?“ küsis mees.

„Kas see just nii päris kodu ongi,“ irvitas teine mees. Tal oli käes proua Kuke kabinetist leitud portfell, mis oli majja jäänud veel Falkenbergide ajast. Mees lõi selle luku laksuga lahti ja tõmbas portfellist välja mõned pitsist riideesemed. „Ega eesti naised kodus päris sellist träni ei kanna.“

„Vaatasime siin veidi ringi, ja mis sa kostad – litsimaja mis litsimaja!“ ütles ninamees, kellegi siidisukka õhku visates.

„Mida kuradit, sattusime litsimajja või?“ kõõksus Veiko, püstolit ühest käest teise hüpitades.

„Me pole kaua ilusaid naisi näinud, eriti mitte sellises pesus,“ hakkas ninamehe jutt konkreetsemaks kiskuma.

„Oleks ju tore näha küll, kuhu selline vidin käib ka,“ tõmbas teine mees Monika korseti laiali nagu külapillimees lõõtsmooniku.

„Härrased, te ju ei taha…“ alustas proua Kukk, teadmata, kuidas lauset lõpetada. Aga ta ei pidanudki selle pärast muretsema.

„Lõpetame selle härratamise juba,“ kadus naer ninamehe häälest. „Siin pole mingeid daamikesi ja härrasid. On sõdurid ja litsid. Ja mis sõdurid teevad litsidega?“

Ta lükkas püstoli taskusse, haaras portfelli ja viskas huupi igale tüdrukule mingi riidehilbu. Osa tüdrukuid püüdsid need automaatselt kinni, osa aga lasid langeda. Riidetükkide vahelt kukkus põrandale kellegi pass ning kuldkäekell.

Mees pöördus proua Kuke poole, kellele ühtegi riidehilpu polnud heidetud.

„Ainult ühte asja meil pole aega pikalt otsida,“ ütles ta. „Natuke raha ikka peaks litsimajas leiduma? Mida saaks külalistele teele kaasa anda?“

„Kui me anname teile raha, kas te lubate, et te tõesti lahkute?“ küsis proua Kukk nii rahulikult, kui suutis.

„Ega siis nüüd kiiret ka pole,“ hüüdis mees vastuseks. Ta kummardus ning haaras maast õrna rinnahoidja, mida mõõtis vastu proua Kuke rindu.

„Ei, siia läheb suuremat numbrit vaja,“ muheles ta. „Aga mulle meeldivad väiksemad tüdrukud.“ Ta pöördus ning oli silmitsi Carolaga.

„Siia peaks sobima küll,“ ütles ta ning surus rinnahoidja tüdrukule pihku. „Meie maadamiga käime veidi üleval seifi juures, pärast tahaks siis väikest moedemonstratsiooni näha.“

Ta haaras proua Kukel käest.

„Palun relvad maha,“ kõlas korraga ukselt hääl.

Kõik pöördusid. Uksel seisis vormis Franz, relv ninamehele suunatud.

Veiko, kes oli vahepeal taas veini kallale asunud, viskas pudeli maha ning tõstis proua Kuke püstoli. Peaaegu sihtimata vajutas ta päästikule.

Kõlas vaid väike klõpsatus.

Proua Kukk oli seda hetke oodanud. Pärast seda, kui naabermaja noor Fred oli tema peal ägisevat punaarmeelast tulistanud, oli ta relva igaks juhuks tühjaks teinud – mänguasjast oli saanud tapariist ja ta ei tahtnud enam laetud relva oma majja.

Proua Kukk haaras kiirelt jõugu ninamehe parema käe, mis oli tema küünarnuki ümber klammerdunud. Mees oli oma relva paremasse taskusse poetanud. Samal hetkel pistis Monika välgukiirusel sõrmed mehe taskusse, tõmbas sealt püstoli ning heitis selle Franzi jalge ette.

Mees tõukas proua Kuke raevukalt eemale, kuid tõstis siis vastumeelselt käed.

Franz lükkas jalaga relva kapi alla ning vaatas kolmanda mehe, Alo suunas.

„Tema on relvitu,“ ütles Monika.

Franz noogutas tänutäheks.

„Sel juhul ma palun härraseid välja, transport ootab,“ ütles Franz teravalt.

„Mis te plaanite?“ ütles Veiko kustuval häälel, olles proua Kukele tema relva tagasi andnud.

„Ma ei teadnud, et pean adjutandid sisse kaasa võtma, aga nad on valmis härrasid valve alla võtma, kuni meil on selge, mis täpselt toimus,“ sõnas Franz.

Kamba ninamehe nägu tõmbus lepitavasse naerugrimassi.

„Härra ohvitser, ainult väike naljatlemine tüdrukutega!“ hüüdis ta. „Me oleme ju omad, kõik võitleme koos tiblade vastu!“

„Siis pole ju karta midagi,“ ütles Franz ja astus tuppa, andes kerge püstoliliigutusega märku, et mehed väljuksid.

„Härrastele vist sattus üht-teist kogemata taskusse,“ segas proua Kukk kiirelt vahele. Ta aimas, et olgu Vene või Saksa võim – kord majast välja viidud ehted ei pruugi enam kunagi tagasi jõuda.

Mees surus vaikides ühe käe kuuetaskusse, teist ikka veel õhus hoides. Sõnatult viskas ta lauale mõned kaelakeed ja käevõrud.

„Ma annan härrad konvoile üle ja tulen tagasi, Brigitte,“ ütles Franz meestelt pilku ning relva pööramata.

Välisuks langes kinni ja salongi saabus vaikus. Kõik hingasid sügavalt, suutmata asjade sellist pööret uskuda.

„Kuidas ta küll just nüüd…“ üritas Renate oma segadust sõnadesse valada.

Samal hetkel kostis väljast kolm lasku. Need järgnesid üksteisele nii kiirelt, et neid oleks võinud üheksainsaks pidada.

Stassi niutsatas vaikselt nagu hiir ja peitis taas näo kätesse. Teised tüdrukud ei julgenud hingata ega liigutada.

„Jumal küll,“ sosistas Alice, kes oli kogu stseeni sõnatult kaasa mänginud. „Kes keda…?“

Välisuks avanes taas. Aeglased sammud jõudsid lähemale ning ukseavasse ilmus Franzi kuju. Ta vaatas naisi ettevaatlikult ning ta pilk peatus väikesel püstolil, mida proua Kukk ikka veel käes hoidis, nagu võiks see teda kuidagi kaitsta.

„Kui ma ei eksi, siis mina kinkisin selle sulle,“ ütles Franz ning tõstis siis silmad.

„Kas kõik on terved?“

Tüdrukud noogutasid ebalevalt.

Monika astus väikese sammu ette.

„Mis seal väljas toimus?“ küsis ta, käsi rinnale surudes.

Franz vaatas korraks põrandale, enne kui vastas.

„Daamid äkki taipasid juba ise ka, et need härrad ei olnud need, kellena end esitlesid.“

„Me saime aru küll, et ei olnud,“ vastas proua Kukk kõigi eest.

„Kui ma saabusin, siis nägin maja nurga taga külgkorviga mootorratast,“ jätkas Franz. „Parkisin eemale ja tulin vaikselt kontrollima. Ma tean, et ripakile jäänud punaste jõugud armastavad praegu Omakaitse mehi mängida ja rüüsteretkedel käia. See mootorratas on tuttav – sellega on eelmisel nädalal mitu kuritegu sooritatud. Neid kolme otsitakse taga. Viimatisest röövretkest jäi ka üks ohver maha. Ja kui ma siis nägin, et teie esiuks on lahti…“

„Kas te lasite nad maha?!“ ei suutnud Monika enam kannatada.

Franz kallutas pea küsivalt küljele.

„Mida ma oleksin pidanud nendega siis tegema?“

„Sa ju ütlesid, et annad nad konvoile üle…“ ütles proua Kukk.

„Need olid ju ikkagi eesti mehed… ja relvitud,“ võitles Renate pisaratega.

Franz kehitas õlgu.

„Mis konvoile? Ma tulin üksi, mootorrattal. Kuhu ma oleksin nad pannud? Palunud viisakalt ees sõita? Ja mis puudutab Eestit…“ pöördus ta Renate poole, „siis kommunistlikke kurjategijaid ei päästa ükski rahvus, olgu nad eestlased, venelased või sakslased.“

Franz kükitas ning õngitses kapi alt sinna löödud relva välja. „Tabatud marodöörid, bandiidid ja mõrvarid mõistetakse kohapeal surma mahalaskmise läbi. Süsteem ei raiska nende peale aega, kui meil on vaja välja selgitada nii paljude vahistatute hulgast need, kes on ka tegelikult süüdi, ja need, keda on arreteeritud valesüüdistuste alusel. Millest ma tahangi nüüd sinuga rääkida,“ pöördus ta proua Kuke poole.

„Nii… korjake oma asjad kokku, tüdrukud,“ ütles proua Kukk ning pöördus vastumeelselt minekule. Ta tundis, et tüdrukud vajaksid veel selgitusi ja seletusi, ent kuna ta polnud neile härra Metsla arreteerimisest rääkinud, tahtis ta uudiseid privaatselt kuulda.

Magamistuppa jõudes viskas Franz ennast voodile selili ning jäi nii lakke põrnitsedes lebama.

„Kas sa soovid veidi konjakit?“ küsis proua Kukk ettevaatlikult. Franz noogutas.

„Miks su relv tühi oli?“ küsis ta.

„Sellest lasti siin üks punane maha… Ma võtsin kuulid välja, ei tahtnud…“ vastas proua Kukk konjakit valades.

Ta vaatas, kuidas Franz klaasi tühjendas. Mehe käsi värises kergelt.

„Oled sa varem pidanud kedagi tapma?“ küsis proua Kukk vaikselt.

Mees näis mõtetes kusagil kaugel olevat.

„See sõda on meid mõlemat endasse haaranud. Ja viimati kohtusime samuti relvade all. Kakskümmend kaks aastat tagasi.“

„Aga miks… kuidas sa oskasid just praegu siia tulla?“

„Ma tulin sulle lihtsalt külla, Brigitte,“ ütles Franz, heites taas selili ning vaadates naist üksisilmi.

„Niimoodi… öösel?“

„Sa ju tunned mind. Ma ei armasta öösiti üksi olla. Päeviti ma ei saaks endale privaatseid visiite lubada. Ja pealegi, ma teadsin, et sa tahad uudiseid kuulda.“

„Härra Metsla kohta?“ tõmbus proua Kukk pingule.

„Jah. Tema kaitseks on paar väga tõsiseltvõetavat avaldust tehtud. Inimeste poolt, keda me usaldame.“

„Kas see tähendab, et ta on vabastatud?“ ei suutnud proua Kukk uskuda.

„Ta vabastatakse,“ noogutas Franz. „Aga teda tuleb jälgida. Mina isiklikult ei ole veendunud, et see mees topeltmängu ei mängi.“

Proua Kukk istus voodi servale, ristates sõrmed nagu tänupalves.

„Tänan, Franz,“ sosistas ta.

„See on ainult sinu pärast, Brigitte,“ ütles mees hoiatavalt. „Ma ei tea, mida ta sulle tähendab, aga sa oled hea inimestetundja. Teatud piirini – armastus tavaliselt hägustab meie kriitikameele. Ehkki ma ei tea, kuidas sa teda armastada saad, nüüd, kui sa asju õiges valguses näed.“

„Ma ei armasta teda – vähemalt mitte nii, nagu sa arvad,“ põikles proua Kukk, teadmata isegi, kas räägib tõtt või valetab. „Millal ta vabaneb?“

Franz laksutas keelt.

„See, Brigitte, sõltub nüüd küll suuresti sinust.“

„Kuidas minust? Kui sa soovid minu avaldust, siis see on peaaegu valmis…“

Franz lõi käega.

„Üks avaldus ees või taga, see ei ole määrav.“

„Aga mis on?“

„Hetkel on tema eemal, ja mina olen siin.“

„Kuhu sa tüürid?“ tõmbus proua Kukk veidi eemale.

„Mina olen sinu abikaasa,“ ütles Franz ilma irooniata, mis seda väidet eelmisel kohtumisel väikese õela naljana oli lasknud paista. „Võib-olla mitte seaduse silmis. Aga sa ei saa eitada, et selles on midagi saatuslikku, et ma täna siia tulin.“

„Franz, see oleks sobimatu…“ tõrjus proua Kukk.

„Sobimatu oleks see siis, kui sinu sõber jälle vabaduses oleks ja ma temaga sinu tähelepanu pärast võistlema peaksin,“ sõnas Franz kaalutletult. „Muidugi, ma saan aru, et sa oled praegu sündmustest vapustatud… Seega, kui sa tahad mõne päeva ennast koguda…“

Proua Kukk tõusis.

„Kas ma pean nüüd nii aru saama, et härra Metslat ei vabastata enne, kui ma olen sinu ees oma abikaasakohuseid täitnud?“

„Ma ei sunni sind millekski,“ vastas Franz. „Lihtsalt, mõtlesin, et võib-olla sa tahad tema vabastamist kiirendada…“

Tõepoolest, Franz ei olnud enam see mees, kes nõuaks, haaraks jõuga ja teeks enda omaks. Nüüd oli ta õppinud kasutama teisi mõjutusvahendeid.

Proua Kukk astus akna juurde ja avas selle, hingates sooja hilissuveõhku, mis näis paigal seisvat.

„Pealegi, ma ei tea ju sinu asutuse poliitikat, aga ma eeldan, et sina oled klientidele väljaspool piire,“ rääkis Franz. „Seega, arvan, et elujõulise, kirgliku naisena oled sa viimasel ajal küllalt üksildane olnud. Sinu puhul on armastus ja vihkamine teineteisest ainult juuksekarva kaugusel. Ja mitte kunagi ei ole sa mind armastanud kirglikumalt, kui siis, kui sa mind vihkad.“

„Miks peaksin ma sind vihkama?“ sundis proua Kukk end rahulikuks, tõmbas kardina ette ning pöördus. „Sa päästsid täna minu ja mu tüdrukud. Ma pean sulle selle eest igavesti tänulik olema.“

„Võib-olla see aitab veidi kaasa,“ tõusis Franz istukile. „Ma annan koos härra Metslaga sinu järelevalve alla ka tema toimiku. Sealt võid lugeda süüdistusi, mis tema vastu on esitatud. Tuleb välja, et tal on kombitsad ka teistesse Tallinna avalikesse majadesse aetud.“

„Ma tean seda,“ vastas proua Kukk nõrgalt ja ebaveenvalt.

„Ma arvan, et sa ei tea kõike. Ma arvan, et lugedes hakkad sa nägema teatud mustrit – sellist, mis kordub mitmel puhul ning mis hõlmab daame, keda saab alatult ära kasutada. Daame, kes peavad teda oma heategijaks ja kellest mitte igaüks ei ole tema mängudest nii puhtalt pääsenud kui sina.“

Franz tõusis ja astus proua Kuke ette, nii lähedale, et tema konjakist vürtsitatud hingeõhk naise silmad veekalkvele ajas.

„Kas sa nüüd vihkad mind piisavalt?“ küsis ta.

„Võib-olla peaksin ma hoopis Metslat vihkama,“ pomises proua Kukk.

„Seda ma loodangi – sest siis ei suuda ta sinu tulisele kirele vastu seista. Ja sina saad talle kätte maksta.“

„Kätte maksta – kuidas?“

„Tõestades, et ta on topeltmängur.“

Proua Kukk neelatas.

„Sa paned mind tema järele nuhkima?“

„Ma saadan ta sinu juurde tagasi, saba jalge vahel, haavu lakkuma. Mees on liimist lahti, emotsionaalselt haavatav. Sinu raevuka kire ees ei suuda ta oma maski üleval hoida. Selles staadiumis mehed tahavad pihtida – kõike seda, mida neilt ülekuulamiste käigus välja ei suudetud pigistada. Nad vajavad sümboolset andeksandmist, lunastust pattude eest, mis nad on armastava naise vastu korda saatnud. Aga sina oled targem. Sina tood need ülestunnistused minu kätte. Alles siis võime rääkida õiglusest ja lunastusest.“

Tema huuled riivasid kergelt proua Kuke omi; tema käed libisesid üle naise keha täpselt nii nagu pulmaööl.

Jumal, kui hästi ta mind tunneb, mõtles proua Kukk.

„Kas sa nüüd vihkad mind piisavalt?“ sosistas Franz.