Litsid III

2. Oravaratas

Õhtul, kui proua Kukk plaanis oma kabinetist helistada ühele või teisele tuttavale ja tõstis toru, et numbrit valida, kuulis ta, kuidas keegi fuajees asuval telefonil juba vestleb. Tema esimene reaktsioon oli toru vaikselt hargile tagasi asetada, kuid kuuldes Carola häält, otsustas ta hetkeks kuulatada – nii palju kui ta teadis, ei olnud Carolal suurt kedagi, kellega suhelda. Telefon ei olnud helisenud, seega oli Carola ise majast välja helistamas.

Ühendus oli halb ja ragisev, seega lootis proua Kukk, et paralleeltelefoni vahelesekkumise reetlikku klõpsatust ei olnud kuulda ning tema juuresolek jääb märkamatuks.

Tüdruku hääles värises hirmusegane allaheitlikkus, mida proua Kukk oli kuulnud kahe aasta eest, kui ta oli Carola paljastanud ning sundinud tüdruku üles tunnistama kogu oma eelmise elu Elsana – loo, mille tegelasteks olid tööstur Falkenberg, tolle abikaasa Henriette ja autojuht Karl.

„Aga see ei ole ju võimalik, et te mitte midagi ei tea!“ anus Carola kedagi, kelle häält proua Kukk veel kuulnud ei olnud.

Vastas mees, tülpinud ja tõre.

„Miks te helistate jälle? Ma ütlesin teile juba kaks aastat tagasi, et see kõik pole minu asi.“

„Ma arvasin, lootsin, et nüüd, kui võim on muutunud… Et äkki ta varjas ennast, kusagil metsas…“

Carola näis nuttu maha suruvat. Meest see ei kõigutanud.

„Ärge olge naiivne. Kui ta tahtis kaduda, siis kadus.“

Järgnes kannatamatu paus, mil mees ootas, et tüdruk vestluse lõpetaks, ja Carola lootis, et teine talle kasvõi midagi avaldaks.

„Mul pole peale teie mitte ühtegi kontakti.“ Nüüd nuuksus ta juba. „Teie olite ainus, kellest ma tean, et te suhtlesite.“

Mees ohkas tüdinult.

„Miks te ei räägi selle mehega, kellega Karl koos garaaži pidas?“

Proua Kukk surus käe huultele, nagu kardaks ta, et võib karjatusega end paljastada. Seda nime ta oligi kartnud.

„Ma ei tunne teda,“ nuuksus Carola. „Kunagi helistasin garaaži, aga see number enam ei vasta…“

„Oli keegi… Henn Järvelt. Kadriorus elas kusagil puumajas, Poska uulitsas vist, rohkem ma ei tea.“

„Tänan teid!“ oli Carola hääles korraga lootus, mis süttib vastu loogikat nende südames, kes on armsa inimese kaotanud ja kellele korraga ulatatakse õlekõrs – kasvõi pehkinud ja rabe. Kui keegi oleks öelnud kasvõi sõnakese Linda saatuse kohta, oleks proua Kukk sedasama tundnud. Kuid Carola lootus, mida ta ikka veel, kellelegi avaldamata oma hinges elus hoidis, ei pidanud kunagi tüdrukule õnne ega rahu tooma.

„Ja ärge palun enam helistage,“ lõpetas mees kõne.

Proua Kukk, kelle meelest plaanitud telefonikõne oli kui peoga pühitud, asetas samuti toru hargile ja naaldus tugevalt tugitooli seljatoele.

See õudne saladus, mida ta oli lootnud koos ajaga unustusse vajuvat, oli taas ellu äratatud. Tema oli ainus, kes teadis Karli kohta tõde. See ei olnud tõde, millel ta lubaks kunagi veel Carolale haiget teha. Aga mis oli tema võimuses? Rääkida tüdrukule, et Karl on surnud ja seda Carola enda süü tõttu, ehkki kaudselt? Mitte mingil juhul!

Ta hüppas närviliselt püsti. Nii palju kui ta Carolat tundis, oli neiu nüüd ilmselt valmis tegema kõik, et leida üles Karli kunagine kaastööline, pigistada sellelt välja kõik. Iga armunud naine käituks nii. Loomulikult, mees ei oskaks Carolale mitte midagi tarka öelda; isegi kui tüdruk tolle härra üles leiaks, suudaks too ainult rebida uusi haavu Carola niigi piinatud südamesse.

Proua Kukk väljus kiirelt kabinetist ja ruttas fuajeesse.

Nagu ta oli arvanudki, leidis ta eest mantlit selga tõmbava Carola. Telefonilaual lebas avatud telefoniraamat.

„Kuhu sa nüüd vastu õhtut lähed?“ üritas ta lahkelt naeratada.

„Ma… üks väike käik,“ ei katkestanud neiu riietumist, vältides proua Kukele silma vaatamist.

„Kas veidi hilja pole juba…?“

„Pole midagi, varsti olen tagasi,“ vastas Carola.

„Sa tundud kuidagi murelik,“ ütles proua Kukk ettevaatlikult ja võimalikult soojalt. „Kas on halbu uudiseid?“

„Oh ei. Tegelikult isegi vastupidi.“ Carola lõpetas mantli kinninööpimise ja hakkas rutuga kübarat pähe sättima, ilmselgelt soovides võimalikult kiiresti proua Kuke uuriva pilgu alt pääseda.

„Sa ju tead, et võid mulle kõike rääkida,“ astus proua Kukk sammu lähemalt ja silitas kergelt neiu mantlihõlma. „Vahest on südame puistamine hea, laseb meil mõttes läbi elada selle, kuhu muidu tormaksime pea ees, ainult emotsioonide sunnil.“

Carola pöördus ja naeratas, peaaegu siiralt.

„Aga ausõna, ei ole midagi puistata!“ ütles ta.

Proua Kukk jälgis nõutult, kuidas uks neiu järel kinni langes.

Carola kadus kiirelt vaevu hämarduvasse sügisõhtusse, mis millegipärast meenutas kevadet – vast seetõttu, et midagi pikka ja pimedat oli seljataga ning õhus oli tunda uue algust.

Ka Carola õhetas millegi uue ja lootusrikka ootuses, lugedes minuteid, mil buss linna poole vuras. Ta väljus Kadriorus ning võttis suuna Poska tänavale. Siin olid enamasti üsna vanad puumajad – millisest pidi ta alustama? Telefoniraamat oli teda alt vedanud – ühtegi Järvelti-nimelist ta selle tänava elanike hulgast polnud leidnud. Kuid mis tähtsust sellel on? Ta käib läbi kõik trepikojad, helistab vajadusel iga ukse taga ja küsitleb kümneid, kasvõi sadu inimesi. Keegi ikka teab midagi, keegi aitab teda.

Juba paremat kätt kolmanda maja ees tõusis tal süda kurku: väikese, nelja korteriga lobudiku välisukse kõrval olevalt kellanupult leidis ta otsitava nime. Kellegi käsi oli nuppude kõrvale seinale kriidiga kritseldanud: „Ei tööta“. Maja oli kehvas seisukorras. Ehkki samasse kõrvaltänavale olid kerkinud moodsad kivimajad ja kiviviske kaugusel uhkeldasid hekkide ja ilupuude taga villad, oli siin veel pesuehtne agul oma viltuste seinte ja maha koorunud värviga puitaedadega, mille taga klähvisid koerad. Kui groteskne, mõtles ta: villade peremehed ja moodsate korterelamute elanikud on ilmselt Siberis; aga vaesuse kaitse all virelevad inimesed on ikka veel juurtega oma kehva mulla külge klammerdunud.

Ta katsus välisust. See oli lahti ning Carola astus kassikuse ja hallituse järele lõhnavasse koridori, mida valgustas võidunud traadi otsas rippuv hõõglamp. Viledad seinad ei suutnud summutada kusagil ahastavalt karjuva imiku nuttu. Trepi käsipuu logises.

Korter kolm – teisel korrusel. Aeglaselt astus Carola trepist üles, hirm korraga kõri nöörimas. Aga kui see inimene ei elagi enam siin – mobiliseeriti Venemaale või on sakslased ta juba püssi alla pannud? Ta taipas, et lapse kisa kostabki korteri number kolm ukse tagant ja see andis talle veidi julgust. Ta koputas.

Kostsid lohisevad sammud ja uks pandi seestpoolt ketti, enne kui see rusikalaiuselt avanes. Oli tunda sisseajava köögipliidi vingu. Talle vaatas otsa umbusklik naine – noor, ilmselt kena, aga selline, kes on löönud käega kõigile oma unistustele. Ta ei öelnud sõnagi, vaid mõõtis saabujat pealaest jalatallani.

Carola häbenes veidi, et ta oli selga pannud parima sügismantli ja elegantse kübara. Oli ta tõesti lootnud, et Karl on ennast kogu selle aja oma sõbra juures varjanud, näeb teda nüüd erakordselt ilusana? Ilmselt mitte, aga missioonile oma armastust otsima ei minda räbalates.

„Tervist, proua,“ ütles Carola. „Kas siin elab härra Järvelt?“

Noore naise näole ilmus sapine muie, nagu kõlaksid seltskondlikud tiitlid siin katuse all mõnitamisena.

„Ah et härra Järvelt?“ ütles ta mürgise irvega, lõi aga seejärel ukse kinni. Carola kuulis, kuidas kett haagist lahti võeti. Taamalt lähenesid raskemad sammud.

„Mingi preilna ilmus sind otsima,“ kuuldus naise summutatud hääl. „Küsi, mis temasugusel siia asja on!“

Mehelt kõlas tige mühatus ning hetke pärast avanes uks.

Umbes kolmekümnene mees vaatas Carolat pika viivu tummalt, siis aga naaldus õlaga vastu uksepiita ja ristas käed rinnal, justnagu oleks ta seda külaskäiku oodanud ja plaaniks seda nüüd trotsida. Tema tagant paistis mahakooruva tapeediga vilets köök, kastrul pliidil podisemas.

„Teie olete härra Henn Järvelt?“ proovis Carola naeratada.

Mees luristas ninaga, kulm kortsus.

„Mina.“

Carola ohkas õnnelikult ja erutust maha surudes.

„Vabandage, te ei tunne mind, aga…“

„No küll juba tunnen,“ katkestas mees teda ootamatult. „Ega selliseid peeni daamikesi ei satu siia agulisse iga päev.“

Nüüd mõõtis tema Carolat mornil pilgul.

„Teie olete Falkenberg, kas pole?“

„Jah, täpselt nii,“ vastas Carola.

„Mhm,“ tegi mees. „Te vist kunagi helistasite garaaži, rääkisite Karliga pikalt.“

„Jah, väga võimalik,“ noogutas Carola. Kuuldes Karli nime, läbistas teda ekstaatilise joovastuse sööst. Mõnikord oli talle hakanud tunduma, et Karl on ainult tema enda palavikulise fantaasia vili, keda pole kunagi olemas olnud.

Mees vangutas mõtlikult pead, kulm kipras.

„Ma tean, et Karlil oli teiega… et ta tundis teid. Töötas teie juures.“

Carola noogutas veelgi ootusrikkamalt.

„Siis te teate ka, miks ma tulin.“

Mees kehitas õlgu.

„Eks ilmselt Karli pärast.“

„Jah!“ hüüatas Carola ja surus käed rinnale. „Teie ju olete tema sõber? Kas te palun oskate mulle temast midagi rääkida?“

Sõna „sõber“ kuuldes muigas mees kibedalt. Toaukse vahelt kiikas hommikumantlis ja tuhvlites naine. Laps kusagil tagaruumis ei jätnud nuttu.

„Ma oleks ette helistanud, aga kahjuks ei olnud numbrit,“ tasandas Carola vabandavalt häält.

Mees turtsatas naerda.

„Mis numbrit? Arvate, et mul on siin telefon? Vaadake ringi, kus te olete, armuline!“ tõstis ta käed ja osutas lagunema kippuvale majauberikule.

Carola neelatas.

„Garaaži üritasin helistada, aga seal ei vasta keegi.“

„Garaaž läks juba ammuilma hingusele,“ ütles mees. „Sellest ajast olen praktiliselt töötu. Või noh, mis praktiliselt. Olengi. Ainult juhuotsad. Aga noh, venelased viisid niikuinii autod kaasa.“

Carolat see kõik ei huvitanud.

„Aga teate te Karlist midagi?“ kordas ta. „Ma ei ole temast kaks aastat midagi kuulnud! Lootsin, et nüüd, kui mehed metsast koju tulevad…“

Mees tegi üllatunud näo ja muigas taas.

„Ma oleks küll viimane inimene, kellega ta ühendust võtaks.“

„Kuidas nii.…?“ ei saanud Carola aru.

„Eks ma tema pärast ju töötuks jäingi.“

„Mis mõttes…“

„Meil oli ju see autoremondi garaaž kahepeale,“ ütles mees. „No ja mis te arvate, mis saab, kui üks osanik võtab äkki kõik rahad välja ja kaob minema?“

„Karl võttis rahad ettevõttest välja…?“ oli Carola jahmunud.

„Vaevalt et see teid üllatab,“ vastas mees teravalt. „Eks teie olitegi selle taga.“

„Mina?“ ristas Carola paluvalt sõrmed.

„Kelle pärast siis Karl veel raha vajas?“ ütles mees süüdistavalt. „Te olite ju nõudnud, et ta sõidaks teiega välismaale… Nii palju kui meil üldse seda rahakest oli, kõik oli garaaži investeeritud. Seegi laenudega kokku aetud.“

„Ei… see ei olnud nii…“ tõmbusid Carola silmad niiskeks.

Mees vaatas teda altkulmu.

„Njah. Ausalt öelda ma mõtlesin, et ta tegigi seda.“

„Mida?“

„Sõitis teiega kuhugi, Saksamaale… Ajas veel oma passi asju siin… Kaks aastat olen seda arvanud.“

„Aga mina olen ju siin!“ hüüdis Carola. „Ja ma ei tea temast midagi…“

Mees mõtles hetke.

„Ei tea. Küllap tal olid siis mingid saladused, millest me kumbki ei teadnud. Kellest me kumbki ei teadnud.“

„Kuidas – „kellest“?“ sosistas Carola.

„No nagunii selle taga mingi naine oli. Ega ta ei rääkinud oma asjadest. Aga ma sain aru küll, et keegi rikas sakslanna.“ Mees viipas vaevumärgatavalt Carola suunas.

„Ja te… te ei oska mitte midagi rohkem öelda…?“ küsis Carola pärast hetkelist vaikust. Hirm ja ängistus olid korraga tagasi, tõrjudes lootust aina kaugemale.

„Ei oska midagi öelda, ei taha midagi teada,“ ütles mees otsustavalt ja ajas ennast sirgu, käsi uksel. „Alatu mees oli, kui ta meie mõlemaga nii käitus. Parem unustage ta ka kiirelt ära.“

Ta vaatas ootavalt naisele otsa, andes mõista, et see kohatu visiit on lõpule jõudmas.

Carola käed vajusid jõuetult alla.

„Selge… tänan teid, härra Järvelt.“

„Head aega, proua Falkenberg.“

Uks sulgus aeglaselt. Carola pöördus ning vaatas pehkinud trepiastmeid, mis viisid kuhugi ükskõiksesse pimedusse, täpselt nagu ta elugi.

Korraga haaras ta sulguvast uksest ning lükkas selle uuesti lahti, teise käega trepikäsipuu külge klammerdudes.

„Proua? Proua Falkenberg?“ kordas ta.

Mees vaatas teda juhmilt.

„No… te ju olete?“

„Kas Karl rääkis proua Falkenbergist?“ hüüdis Carola. „Henriette Falkenbergist?“

„Nüüd ma ei saa üldse aru,“ vastas mees. „Nojah – teist ju rääkiski?“

„Mina ei ole proua Falkenberg!“ lõi Carola endale rusikaga vastu rinda, nagu kahetseks ta pattu. „Mina olen ju Elsa, preili Falkenberg!“

Mehe pilgus peegeldus osavõtmatus.

„Preili või proua, kahjuks ei oska aidata. Head päeva.“

Uks sulgus ning seestpoolt pandi kett jälle haaki.

Taamalt kuulis Carola veel hommikumantlis naise riiakat häält:

„Küsi talt raha! See on kõik tema süü! Oled mees või ei ole? Pean ise küsima?“