Litsid III

1. September 1941

Eredas tagantvalguses, mis avatud uksest esikusse murdis, mõjus mehe geomeetriliselt nurgeline siluett nagu vineerist saetud transparent, nagu öömust tindiplekk säravvalgel paberilehel, milles võib näha ja millest välja lugeda ükskõik mida.

Proua Kukk kissitas silmi, esmalt heleda päikese sunnil, siis aga juba nagu väike tüdruk, kes midagi hirmuäratavat nähes tahaks silmi sulgeda, kuid ei julge ka seda. Seal ta seisis, silmad nii vidukil, et lävel seisva mehe teraskülmalt uurivasse pilku korraks eksinud naeratus tal täiesti kaduma läks.

Ta avas suu – selleks, et midagi öelda või siis jahmatuse ja emotsioonide lämmatavas embuses õhku ahmida –, kuid välja ei tulnud ühtegi sõna, peas ei olnud ühtegi mõtet.

Mees mõistis tema olukorda, oli selleks valmis olnud. Ta kallutas pea vaevumärgatavalt paremale küljele, nagu oleks naine mingi ootamatult omandatud kunstiteos, mille väärtust mees mõista üritab. See liigutus oli proua Kukele tuttav juba väga ammusest ajast. Algselt oli sellega kaasnenud erutusest tingitud külmavärin, teadmine, et tema kui kunstiteos on mehe tähelepanu võitnud; veidi hiljem aga ohutunne – kui ta õppis mehe hoiakust välja lugema, et juba omandatud kunstiteose hindamine tähendas seda, et silmapiirile oli kerkinud võimalus saada endale mõni uus ja värskem kunstiteos.

Mees ei kiirustanud, ei öelnud sõnagi. Ta vaatas proua Kukke ning andis tollele võimaluse ennast vaadata, ära tunda, muuta esialgne jahmatus esmaseks hinnanguks.

„Brigitte,” ütles mees siis, vaikselt ja nõudlikult.

Selles ühes sõnas kõlas kõik see, mis oli kõlanud ka kakskümmend viis aastat tagasi, lukustades hetkega lahti nende mälestuste tulva, mida proua Kukk oli kartnud, mille eest põgenenud ja lõpuks unustanud.

Tema selja taga kostis ärevat sosistamist. Carola rääkis summutatud häälel midagi Alice’ile, kes jahmatusest õhku ahmis. Vaiksed sammud lähenesid.

„Proua Kukk, te ei kujuta ette…”

„Mitte praegu, Alice,” murdis proua Kukk end välja hetkest, mis oli ta ainsa hoobiga vangistanud ammumöödunud mälestuste ja tunnete mausoleumi, sulgenud ta endasse nagu kärbse merevaigutükki.

Alice vaikis äraootavalt, kõik temas reetis erutust, mille talitsemine ei olnud tema võimuses. Ta vaatas ainiti uksele ilmunud kuju, võõra riigi võimukandjat, kes võis olla nii timukas kui ka kunde.

Mehe pea oli endiselt hindavalt viltu, pilk aga pöördunud elukogenud naise silmist noore neiu palgeile. Ta kergitas vaevumärgatavalt kulmu, nagu üllataks või lõbustaks teda miski. Hetke iroonia oli proua Kukele selge: siin seisis tema, naine, kellest olid vahepeal üle kündnud kakskümmend viis aastat; tema taga aga, justkui viirastus minevikust, õhetas noor tütarlaps, koopia temast endast tema õitsva nooruse ammunärbunud päevilt.

Kuid see ei olnud veel kõik: saatus mitte üksnes ei muianud, vaid irvitas valjuhäälselt, oodates proua Kuke järgmist sammu, nautides tema peataolekut.

Juhmilt pöördus proua Kukk tüdruku poole.

„Alice, see on…” Ta vaatas uuesti meest, üritades lugeda tema võõral mundril ilutsevaid tundmatuid eraldusmärke, vältides mehe pilku.

„Oberst,” lahendas mees ise olukorra ning kummardas kergelt Alice’ile.

„Oberst von Vernigerode. Brigitte abikaasa.”

Seejärel vaatas ta ootavalt proua Kuke otsa, kes suutis vaid käega veidraid tutvustavaid liigutusi teha, nagu oleks ta koordinatsioonivõime kaotanud.

Alice, kes oli saabunud pakitsevate uudistega, seisis samuti suurisilmi ja hinge kinni pidades; tema taga, telefoni juures, värises Carola, liikumatult nagu hiireke kassi käpaulatuses.

Saatus aga naeris, ainult proua Kukele kuuldavalt: siin te olete – milline ilus perekond! Franz, oma igaveses ülbes enesekindluses, peaaegu muutmatult ilus ja ohtlik, jälgides irooniliselt jahmatuse ja väljapääsmatuse võrku püütud naist, keda ta oli kunagi enda omaks kutsunud. Mida ta ootas? Pisaraid, kõrvakiile? Mida ta mõtles, nähes justkui kõverpeeglis kõrvuti oma muutunud, vananevat abikaasat ning illusoorset viirastust, mis kriipsutas alla veerandsajandi laastamistöö, tõi miraažina esile selle ilu, mis oli ühelt naiselt riisutud ja teisele laenuks antud?

Hetkeks sööstis proua Kukest läbi raevuhoog nagu elektrilöök. Ta nägi ennast naeratamas ja hüüdmas: Alice, see on Franz, minu truudusetu abikaasa, parun, vallutaja, Hitleri ohvitser, sinu isa! Ja siin, mu kallis mees, on sinu tütar: lits, nagu ka sinu naine, paruness! Tule ja võta meid mõlemaid: sul on see võim!

Ent enne, kui ta suutis sõnagi öelda, astus Alice kiire sammu ette ning ulatas ohvitserile käe, ühtaegu koketeerivalt ja seltsimehelikult.

„Me oleme teist palju kuulnud, härra parun,” ütles ta saksa keeles.

„Härra ooberst räägib eesti keelt, Alice,” naaldus proua Kukk ukselingile, tundes, kuidas jalad pärast esimest vapustust nõrgaks kipuvad minema.

„Kuid keel ju ununeb…?” sosistas Alice.

„Keel, preili, on nagu armastus,” vastas ooberst, pilguga kordamööda mõlemat naist tunnustades. „See võib vahepeal ununeda, aga ei kao kuhugi.”

Proua Kukk oli end kogunud, kiiremini, kui ta ise oleks arvanud.

„Vanasti väitsid sa teistmoodi,” sõnas ta pooleldi omaette, kahetsedes kohemaid, et oli meest sinatanud. Mis iganes paruni siia tõi, oleks pidanud jääma jahedalt ametlikule tasandile ilma vähimagi lubaduseta intiimsusteks.

„Tõesti? Kuidas ma siis ütlesin, Brigitte?” küsis mees.

„Et armastus… et armastus on nagu hambavalu,” vastas proua Kukk vastutahtsi.

„Hambavalu? Kuidas?” naeris Alice. Proua Kukk ei saanud aru, kas tüdruk tõesti tundis ennast võõra armee ohvitseriga sundimatult või mängis rolli, mida kõik eesti naised olid viimase aasta jooksul halvemini või paremini esitama õppinud.

„Armastus ja hambavalu – kui sa neid parajasti ei tunne, siis on neid väga raske meenutada,” ütles mees, nagu oleks see mõte talle samal hetkel juhuslikult pähe turgatanud.

„Kui ootamatu! Ja samas – kui õige!” hüüatas Alice, kelle naerust ja säravatest silmadest oleks võinud järeldada, et ta on lõbusal muretul aiapeol.

Eemalt lähenes Carola, ohvitserile arglikult noogutades.

„Aga Alice… Proua Kukk…” sosistas ta.

„Ahjaa, muidugi! Issake!” lõi ka Alice käsi kokku ja haaras proua Kukel ümbert kinni.

„Stassi helistas! Ta on elus, ta on siin!”

Proua Kukk oli taas kord kui välgust rabatud. Tüdrukud raputasid teda nagu kaltsunukku, läbisegi midagi rääkides.

„Oodake, oodake…” vabastas proua Kukk end ootamatutest sülelustest. „Stassi? Elus? Helistas? Kust? Venemaalt…?”

„Äkki mina oskan seletada,” tõstis ooberst katkestavalt sõrme. Kõigi pilgud pöördusid mehele.

„Ma eeldan, et jutt käib preilist, kelle punased juuniküüditamise ajal siit kaasa viisid,” ütles ta, ning, kui tüdrukud nõutult noogutasid, jätkas:

„Preili oli kaks kuud NKVD vangistuses ning saadeti nädala eest koos ligi kuuesaja poliitvangiga meritsi teele Leningradi suunas. Ent Aegna ja Paljassaare vahel olla laeva motoristid mootori rikkunud ja pärast kahte päeva põgenesid punaväelastest valvurid laevalt, jättes selle triivima. Vangid murdsid end välja ja juhtisid laeva üleeile tagasi Tallinna. Ühtegi hukkunut ei ole, laeval oli viissada nelikümmend mees- ja kolmkümmend neli naisvangi.”

„Ja… kuidas sa… ja Stassi…” üritas proua Kukk sõnastada küsimusi, mida näis iga sekundiga aina juurde tekkivat.

„Preili on sõjaväehospidalis. Ei midagi tõsist, lihtsalt vange hoiti laeval näljas ja põgenevad punased viisid kogu toidu- ja veevaru kaasa. Täna ta sai juba voodist välja – eks ta oleks varemgi helistanud, aga kõik need inimesed tahavad ju omastele teada anda, et nad on tagasi jõudnud! Paljudest ei ole omaksed aasta aega sõnagi kuulnud, on neid ammu surnuks pidanud.”

„Teie nägite Stassit…?” sosistas Carola.

„Just nii,” noogutas ooberst. „Vestlesin temaga eile, kui olin protokollis näinud sinu nime,” pöördus ta proua Kuke poole.

Proua Kukel läks silme eest mustaks. Ta tundis, kuidas Franzi käed temast haaravad ja teda toetavad. Jõuetult vastu puigeldes lasi ta tüdrukutel ennast salongi juhatada ning vajus diivanile. Ta kuulis, kuidas tüdrukud küsisid, kas härra ooberst soovib kohvi ja kerget einet, ning kuidas ülakorruselt saabusid teised tüdrukud, kes arglikult salongi kiikasid. Veidi aja pärast oli kuulda summutatud kilkeid, naeru ja nuuksumist.

Franz süütas sigareti. Proua Kukk vaatas teda tummalt, siis aga sirutas käe, andes mõista, et ka tema vajab ühte.

„Andesta,” ütles Franz. „Ma ei teadnud, et sa suitsetad. Sa ju ei suitsetanud!”

„Kakskümmend viis aastat tagasi, Franz!” ütles proua Kukk aeglaselt. „Tookord ma tõesti ei suitsetanud. Oli palju asju, mida ma tookord ei teinud.”

Ooberst mühatas naerda.

„Elu voogab üle meie ja toob meis esile palju üllatusi,” sõnas ta. „Mõne pealt uhub ära kassikulla, aga mõne lihvib klaasikillust teemandiks.”

„Ja kes oleme meie?” puhus proua Kukk välja rammusa sõõmu tubakasuitsu – head, mahlast Türgi tubakat, mille aroom tervitas teda nagu kevadtuul pärast pikka talve.

„Ma arvan, et mina olen see, kelle pealt uhtus elu maha kassikulla,” ütles Franz pärast üürikest mõttepausi. „Ma jõudsin Saksamaale, kaks kätt taskus. Mu loss, teenijad, ratsahobused, jahikoerad, autod, ülikonnad, raha – see oli see, mis oli teinud minust minu. Korraga ei olnud ma mitte keegi. Alustasin nullist, ehitasin samm-sammult endast uue mehe. Tegin järeleandmisi, kompromisse, et saavutada uues ühiskonnas mingi positsioon, mis meenutas seda, mille ma olin kaotanud. Aga kui jõudsin siia, kus ma olen praegu – siis avastasin, et ma ei igatse enam endist elu, kassikullaga kaetud tühist eksistentsi.”

Ta naaldus proua Kuke poole; hetkeks näis, et ta tahtis asetada käe naise põlvele, kuid loobus sellest viimasel hetkel.

„Aga sina, Brigitte – sina oled see klaasikild, kellest on saanud teemant,” ütles ta. „Vaata ennast. Sa oled kõva, sa oled purunematu. Sind ei kriimusta miski. Aga häda neile, kes sinu küünte ette jäävad!”

„Ja sa ise?” küsis proua Kukk, andmata mehe sõnadele aega endasse imbuda ning seal meelitusteks muutudes segaseid tundeid äratada. „Oled sa abielus?”

Franz ei vastanud. Kui ta niimoodi poolelt sõnalt peatus, suutis ta alati tekitada väga intensiivse, ohtliku vaikuse, nagu poleks vaikus pelgalt sõnade puudumine, vaid mingi iseseisev ja ohtlik suhtlusvorm, agressiivne etteheide vestluspartnerile. Sellise vaikuse ees oli proua Kukk noorena hinge kinni pidades värisenud, teadmata, kas selle katkestab rusikahoop või suudlus.

„Muidugi,” pööras Franz pea kõrvale. „Sinuga.”

„Oot-oot,” tõstis proua Kukk kaitsvalt käe, üritades enesekindlalt muiata. „Mina olen abielus härra Kukega. Seaduse silmis olin ma sinu lesk.”

„Seaduse silmis,” kordas Franz. „Aga elu silmis oled sa nüüd lesk – ent mitte minu oma. Mitte oma laulatatud abikaasa oma.”

Proua Kukk ei saanud mehe mõttekäigust aru, kuid selles peituv mõte haaras ta südame valusasse haardesse.

„Sa… Sa tead midagi Ülost?” küsis ta. Ilmselt ei vajanud Franz selgitust, kes on Ülo.

„Mitte otseselt. Aga punaste maha jäänud paberitest näeme, et ta saadeti juba kolmekümne üheksanda detsembris Venemaale vangilaagrisse. On vähetõenäoline, et keegi sealt tagasi tuleb.”

„Aga mina – mina ei ole ju enam sinu naine!” tõrkus proua Kukk.

„Keeruline, kas pole?” muigas Franz. „Minust sa ei lahutanud, seega kui sa abiellusid härra Kukega, siis de jure sai sinust kahemehepidaja. Õnneks sinu lahutus omakorda lahendas selle olukorra, nii et me võime de facto jälle puhtalt lehelt alustada.”

Proua Kukk üritas aru saada, kas mees teeb küünilist nalja või räägib tõsiselt. Ent ta suutis oma kunagist abikaasat lugeda niisama vähe kui kahekümne viie aasta eest.

„Sa tead minu elust väga palju,” sõnas ta. „Küllap siis tead ka seda, et selles elus on juba keegi.”

Franz kergitas kulme, mitte üllatusest, vaid viisaka osavõtlikkuse märgiks.

„Tahad sa temast rääkida? On see härra siin?”

„See on härra…”

Proua Kukk neelatas; ka see liigutus kinkis talle põgusa, kuid nii vajaliku silmapilgu, et oma mõtteid koguda.

Kui palju tohtis, julges ta Franzile rääkida, teda usaldada? Kogemus ja mälu ütlesid talle: nii vähe, kui võimalik.

„See on üks härra välisministeeriumi juurest,” venitas ta ebalevalt.

„Välisministeeriumi? Eestil pole juba ammu enam välisministeeriumit,” lõikas Franz vahele. „Enamus riigiaparaadi töötajaid viidi Venemaale. Kas see härra samuti?”

„Ei,” lausus proua Kukk pikkamisi, tajudes, et Franz on asunud rünnakule.

„Ei? Miks ta siis siia jäi? On tal äkki mingeid teeneid punaste ees? Tegi ta nendega koostööd?”

Franz oli nagu boamadu, kes end aeglaselt ohvri ümber pingumale tõmbab.

„Oh ei, see härra on patrioot,” raputas proua Kukk pead.

Franz muigas.

„Praeguse sõja kontekstis võib seda tõlkida kui „reetur”.”

„Härra… See härra määrati koordineerima Eesti ja Nõukogude suhteid; ta on teinud palju, et meie püsimajäämist kindlustada. Ja isegi praegu võitleb ta punaste vastu, ilmselt on ta juba Saksa armeega liitunud.”

Franz kustutas sigareti tuhatoosi, tehes seda jõulisema liigutusega kui vaja.

„Kas tegu võib äkki olla ühe teatud härra Metslaga?”

Proua Kukk oleks pidanud selleks valmis olema – kuid tema ainult jõllitas ja vaikis.

„Sa ilmselt juba aimad, et ma olen tolle härra looga kursis,” ei oodanudki Franz mingeid kommentaare. „Ta tuli Võru all koos grupi Omakaitse meestega meie poole üle. Rääkis umbes sama juttu, mida sina praegu.”

„Elmar on siis elus, on teie juures?” hüüatas proua Kukk. „Tänu taevale! Kus ta on? Millal ma teda näen?”

Franz naksutas pead kallutades keelt, nagu avaldaks isalikku laitust mõnele oma kunagisele jahikoerale.

„See asi pole päris nii lihtne,” ütles ta. „Härra on hetkel uurimise all.”

„Uurimise all?” sai proua Kukk kõne- ja arutlusvõime tagasi. „Miks see kõlab, nagu tahaksid sa öelda, et ta on vangis?”

„Vanglasse paneb Saksa kohtusüsteem need, kes on süüdi tunnistatud,” parandas Franz teda. „Härra Metsla on senikaua kinnipidamise all, kuni oleme tema juhtumi läbi vaadanud.”

„Mis juhtumi?” pani proua Kukk käed väljakutsuvalt puusa. „Ta ei ole ju selles süüdi, et ministeerium ta sellisele positsioonile määras ja ta seda rahva huvides targalt ära kasutas.”

„Rahva – see sõna on siin riigis väga korrumpeerunud,” katkestas Franz teda. „Iga viimane kui punaste käsilane korrutab seda nagu papagoi.”

„Aga Elmar ei ole ju…”

„No kuule, Brigitte!” ei lasknud Franz tal jätkata. „Mees on läbi käinud punase eliidiga, viibinud läbirääkimistel Leningradis; kommunistide toimikud iseloomustavad teda kui ideoloogiliselt kindlat uute ideede eest võitlejat.”

„See oli ainult mäng!” muutus proua Kukk kannatamatuks. „Ma ju räägin sulle! Või ma pean selle kirjaliku tunnistusena esitama?”

Franz vangutas pead.

„See oleks vajalik. Sest nii mitmeidki tunnistusi on juba esitatud, ja mitte tema kaitseks.”

„Mida… mida see tähendab?”

Franz õngitses portsigarist uue sigareti, kuid kas hajameelsusest või meelega ei pakkunud naiselegi üht.

„Niipea, kui Nõukogude Liidu territooriumile sisenesime – esmalt Leetu, siis Lätti –, nägime midagi ootamatut, midagi vastikut. Nägime, kui agaralt, ma ütleksin isegi kirglikult inimesed üksteise peale kaebavad. Naised annavad üles mehi, pojad isasid. Naaber ei anna naabrile armu; töökaaslased ja ametivennad kibelevad ainult üht: olla esimene, kes kivi viskab. Enne, kui kellegi teise kivi teda ennast tabab.”

„Sa tahad öelda, et keegi on härra Metslat milleski süüdistanud?” küsis proua Kukk, ehkki omaenda häält kuuldes teadis ta, et selline küsimus kõlas isegi tema suust liiga naiivsena.

„Jah, muidugi,” mängis Franz sigaretiga. „Praktiliselt kõiges. Et ületas oma töökohustuse piire suure innukusega; aitas komplekteerida punast kaadrit; ostis omale riigisaladuste vahendamisega kindla positsiooni Nõukogude aparaadis. Sina mõtled, et ta on olnud teie kaitsja – aga kas ta pole hoopis kõigi teid tabanud hädade põhjus?”

Franzi hääl oli muutunud sügavaks ja vaikseks; ta ei olnud enam ründav ülekuulaja, vaid pihitoolis andeksandmist lubav preester.

„Vaata tagasi möödunud aastale. Tema tõi siia majja mehe, kes üritas sind tappa; mehe, kes lasi ühe sinu tüdruku küüditada; mehe, kes värbas teise tüdruku kompartei nuhiks. Üks su tüdruk lebab Soome lahe põhjas ja üks on teadmata kadunud. Kas oleksid need asjad juhtunud ilma härra Metsla aktiivse dirigeerimiseta?”

Franz astus proua Kukele väga lähedale ning vaatas talle silma, nagu oleks naine ise süüdistatav või oma rumalust mitte kahetsev patune.

„Oled sa ikka kindel, Brigitte, et sa päriselt tunned seda meest? Et näed läbi tema tegelikke motiive?”

Ei, proua Kukk ei olnud enam milleski kindel. Kõik kahtlused, mis olid teda viimasel ajal kummitanud, leidsid ühtaegu nii kinnitust kui ka tekitasid temas vajadust Elmarit kaitsta.

„Tead sa näiteks,” jätkas Franz, „et ta on Soome pageda kavatsevaid eestlasi mitmel korral punastele üles andnud? Neid, kes on vahetult enne külastanud seda maja siin? Ja sa tahad öelda – või sa tõesti usud –, et see mees ei kasutanud sind ära nagu kergeusklikku informaatorit, et ta ei teinud sinust koputajat, kelle käed on verised?”

Proua Kukk raputas pead, nagu ei tahaks ta enam kunagi maailmale otse silmi vaadata.

„Kui sa pead silmas Hellati ja Talgre seltskonda, siis Elmar teadis, et nad on juba Soomes; ta tegi seda punaste eksitamiseks, et need ajaksid tühja tuult taga!”

Näis, et see fakt tabas Franzi üllatusena. Korraks vaikis ta, siis aga kogus end kiirelt.

„Kui sa suudad seda tõestada, Brigitte, siis võib-olla õnnestub sul isegi ta päästa.”

„Päästa? Päästa…?” ei tahtnud kuuldud sõna tähendus proua Kukele kohale jõuda. „Sa räägid, nagu Elmarit ähvardaks süüdimõistmine…”

„Ähvardab on veidi pehmelt öeldud. Süüdistused punastega koostöös on äärmiselt tõsised ja nende eest mõistetakse reeglina ainult üks karistus. Rahvas nõuab seda,” paljastusid mehe hambad põgusaks irveks.

„Issand,” pobises proua Kukk, sõrmi meelekohale surudes. „Ma ei suuda seda uskuda. Te tahate… Elmari surma mõista?”

Franz klõpsas tulemasina põlema, jättes naise iseenda sõnade mõtet ammutama.

„Oleks see minu teha, laseksin ma tolle härra kohe maha. Profülaktika mõttes. Mees, kes suudab igale süsteemile kasulik olla, suudab seda süsteemi ka sisemiselt rünnata. Ja puht isiklikult – sellised on mulle vastikud.”

Ta vaatas altkulmu enda vastas kühmus ja vaikuses seisvat naist, kelle oma sõnadega murdnud oli.

„Aga kui see on sulle tõesti nii tähtis, Brigitte, kui sa tõesti kas armastuse või suuremeelsuse sunnil oled nõus sellele mehele andestama, siis sa võid tema kasuks tunnistada,” ütles ta. „Meie ei ole punased timukad; meie ei lase kedagi maha, kes seda väärt pole. See aeg on möödas. Eestis on alanud uus aeg. On alanud Saksa aeg.”