Litsid III

5. Võim ja võimetus

Franz tervitas majaprouat ametlikult, siis aga suudles kätt.

„Tulen ametiasjus, aga ei tule ka,“ ütles ta.

Proua Kukk nägi, kuidas Franziga kaasas olevad sõdurid asusid ümber maja kõndima; autost hüppas välja suur hundikoer, kes, nina maas, jälge otsima asus.

„Mõlemal juhul, tere tulemast,“ naeratas proua Kukk nii võluvalt kui võimalik.

„Su daamid on kodus?“ küsis Franz sisse astudes ja teraselt ringi vaadates.

„Jah, köögis, hommikusöögil.“

Kui ooberst sisse astus, tõusid tüdrukud nagu käsu peale. Franz andis neile käega märku, et liigset tseremooniat pole vaja; võttis vastu tassi kohvi ja mõned vahvlid, kuid lükkas tagasi proua Kuke ettepaneku üks klaas likööri tühjendada.

„Liiga vara, liiga vara,“ sõnas ta. „Kuid mitte kõigile. Mõned armastavad tegutseda veel varem, enne koidikut.“

Ta vaatas uurivalt tüdrukuid, kes näisid viisakalt rahulikud.

„Kas öösel ei olnud midagi kahtlast märgata?“ küsis Franz. „Vaevalt et noored daamid väga vara magama lähevad.“

„Kui pead silmas tulistamist, siis loomulikult me kuulsime seda,“ vastas proua Kukk ise. „Õnneks see oli väga kaugel. Kamandasin tüdrukud kohe majja.“

Siiamaani ei olnud ta valetanud. Mida ta teeb pärast järgmist küsimust, oli talle endale teadmata.

„Mis öösel toimus?“ küsis Monika teesklematu erutusega.

„Punased puistasid meile natuke oma diversantidest sõpru kaela.“

Ta mühatas naerda.

„Kas teil pole selline tore sõna, mardisandid? Noh, ega need sandid ka palju etemad pole. Õnneks patrull sattus peale. Tundub, et enamuse saime kätte. Samas on põhjust arvata, et üks pääses minema.“

„Aga lennuk?“ küsis proua Kukk.

„Pööras otsa ringi ja tagasi, patrull ei olnud õhutõrjekahuriga varustatud.“

„Siis äkki mõni ei jõudnudki välja hüpata veel?“

Proua Kukk taipas korraga, et ta ei räägi enam tõtt, mis siis, et ta valetas küsivas vormis.

„Selline võimalus muidugi on,“ kõndis Franz köögis ringi, lastes tüdrukute pilkudel ennast saata. „Aga tavaliselt nad kedagi tagasi ei vii, isegi kui all varitsus ootab. Komissarid laseksid nagunii maha, kui sa pole oma kohust täitnud. Lisaks leidsime metsast automaadi, mis on ilmselt ühel parašütistil maandumisel kaduma läinud. Teistel meestel olid need kaelas.“

„Ja mis nendest meestest sai…?“ küsis Alice.

Franz naeratas ja laiutas käsi.

„Daamid, kas ma tõesti pean neid ebameeldivaid fakte teile esitama? Enamus parašütiste hukkub kinnivõtmisel. Nii ka täna öösel.“

„Hukkub… või hukatakse?“ pomises Stassi.

„Sõnavaliku küsimus,“ salvas Franz.

„Aga need, kes… ei hukku?“ küsis Carola arglikult.

„Need kuulatakse üle, kuni on teada, mis vaenlase strateegia ette näeb. Aga hetkel me teame seda nagunii – punased on lihtsalt paanikas ja loobivad siia ilma igasuguse väljaõppeta noorsõdureid. Sellised ei tea midagi ega oskaks ka mingeid diversiooniakte toime panna. Mõni, kes saab põgenema, redutab vahest kusagil metsas, kuni nälg ta välja ajab, käed taeva poole püsti.“

„Mis nendega tehakse?“ uuris Maali.

Franz vaatas tüdrukut etteheitvalt-muhedalt, nagu oleks rumal laps temalt midagi väga lolli küsinud.

„Mitte üheski riigis maailmas ei käituta diversantidega viisakalt,“ ütles ta ja pööras end dramaatiliselt ümber, jäädes tüdrukute silme ette nagu näitleja amfiteatris.

„Kuna te alles pääsesite bandiitide rünnakust, me ei tahaks, et te peaksite midagi sarnast taas üle elama,“ ütles ta kõlavalt. „On karta, et üks diversant pääses ja on praegu kusagil siin piirkonnas redus. Nälg ajab ta õige pea riisuma, vajadusel tapma. Aga me oleme temast sammukese ees.“

„Mil moel?“ ei jõudnud proua Kukk mehe mõttekäiku jälgida.

Franz astus sammu akna suunas ja vaatas välja. „Mõne hetke pärast võite minna ust avama,“ ütles ta. „Tänasest on teil siin relvastatud valvega… Meldekopf?“

„Sidesõlm,“ tõlkis Carola automaatselt.

„Just,“ noogutas Franz. „Sidesõlm ja peilimisjaam.“

Proua Kukk sirutas aeglaselt käe sigarettide järele ja läitis ühe mõõdetud tempos.

„Sa tahad öelda, Franz, et teed meie majast kasarmu?“

Franz muigas.

„Daamid peavad veel terminoloogiat õppima.“

„Mida iganes,“ protestis proua Kukk, tundes, kuidas ta ülahuul pärlendama lööb. „Me oleme tsiviilelanikud. See ei ole sõjaväeline objekt.“

„Tsiviilelanike kaitsmine ongi meie kohus,“ ei mõjunud naise nõudlik toon ooberstile. „Te elate eraldatuses; kes teid kaitseb, kui järjekordne punaste kõrilõikajate salk teie ukse maha murrab? Ja ära arva, Brigitte, et iga kohalik majapidamine endale relvastatud valve saab. Ma pidin vaeva nägema, et teil oleks oma kaitseinglid, kes teie üle edaspidi valvaks.“

Proua Kukk üritas ähmaselt keelduda, seletada, et nad saavad ise hakkama. Franz ei kuulanud teda. Kõlas uksekell, keegi tüdrukutest jooksis avama.

Proua Kukk jälgis kõike nagu unes. See, mis toimus… see ei saanud ju olla päriselt? Midagi nii absurdset, nii naeruväärset, nii ohtlikku ei juhtu tegelikkuses!

Kaks kastide ja kaablitega koormatut sõdurit astus majja ja jäi ootavalt uksele tammuma.

„Kuhu võiks sidepunkti paigutada?“ küsis Franz. Ta seiras pilguga avarat fuajeed, koridori, verandaust.

Carola astus kiirelt sõdurite juurde.

„Es gibt ein freies Zimmer im Dachgeschoss. Kommen sie, bitte!“ ütles ta ning astus trepile. Seal pöördus ta Monika poole:

„Las võtavad Viviani ateljee. Sa võid ju Maaliga ühte tuppa minna?“

Monika tegi peaga midagi noogutamise ja eituse vahepealset, aga ta kulm oli kortsu tõmmanud.

Proua Kukk tõstis sigareti huultele ning puhus aeglaselt ja enesekindlalt välja mahvi suitsu. Ta tundis ennast nagu õhuke klaasvaagen, mille peale on laotud kolm kihti telliseid ning laotakse aina juurde, kivi kivi haaval.

„Ja kauaks härrased kavatsevad sisse kolida?“ küsis ta nagu muuseas.

„Allohvitserid on teie käsutuses nii kaua, kui vaja,“ kummardas Franz. „Vähemalt, kuniks oht on möödas.“

Monika kahmas segaduses kokku oma laokil asjad ja pesu, kuid ei kolinud Maali juurde, vaid oma endisesse tuppa, Stassi juurde. Franz lasi autost tuua kolm välivoodit ning pärast mõningast askeldamist ja sekeldamist jäi majas taas vaikseks. Ooberst, tema kaaskond ja suur hundikoer, keda näis huvitavat hoopis Sveni ja Fredi palkonil ettevaatlikult klähviv krants, sõitsid taas linna. Õue jäi kõndima püssiga tunnimees.

Maja jäi vaikseks, kuid kõik oli muutunud.

Alles nüüd tundis proua Kukk, tundsid kõik tüdrukudki, kuidas nende süda oli viimase pooltunni jooksul tagunud. Adrenaliinisööstust justnagu uimas, kogunesid nad taas köögis, olles enne heitnud kiire pilgu verandale, kus magas mitte midagi teadev noormees.

Kõik ootasid, et perenaine midagi ütleks.

„Tüdrukud,“ sõnas proua Kukk lõpuks, kobades vahepeal tühjaks tõmmatud karbist hajameelselt uue sigareti järele. „Me valetasime Saksa väejuhatusele. Me oleme vaenlased. Meid võidakse iga kell maha lasta. Me elame Abwehr’i raadiosõlmes püssimeeste valve all, ja meie verandal on nõukogude spioon. Kas asi võiks veel hullem olla?“

„Võiks – kui ooberst oleks läinud verandat üle vaatama,“ pomises Monika.

„Selle eest, Carola, sulle tõesti tänu,“ pani proua Kukk käe Carola õlale. „Kiiresti reageerisid. Mina seisin nagu kivikuju.“

„Näitasin allohvitseridele ära, kus on lähim tualettruum ja vannituba,“ seletas Carola, tänule tähelepanu pööramata. „Nad ei hakka väga palju Viviani ateljeest väljas käima; raadiosõlm pannakse üles ja oma välivoodid nad panid sinnasamasse; püssimehele ka. Aga söögikorrad tuleb neile garanteerida; nad rääkisid, et praegu pannakse paljudesse eramajadesse staabid ja muu selline sisse. Kui venelased saatsid omanikud Siberisse, siis Saksa väed eeldavad, et omanikud teevad koostööd, tagavad head elamistingimused, toidu ja muu sellise. Nad pakkusid, et võivad ise käia köögis midagi valmistamas, aga ma ütlesin, et keskendugu tööle, me väga kardame sissetungijaid. Ja et kutsume nad kolm korda päevas meiega einele. See peaks tagama, et nad ei hakka ise mööda maja ringi hulkuma ja me saame neil silma peal hoida.“

Proua Kukk ei väsinud imestamast, kui läbimõeldult Carola oli selle erakorralise olukorra lahendanud – vähemalt hetkeks.

„Peame otsustama, mis saab edasi,“ ütles ta. „Me astusime sealt piirist üle, kust veel tagasi saaks pöörduda. Isegi kui me tahaksime selle poisi välja visata, ei oleks selleks enam võimalust.“

„Me ei oleks teda ju ometi välja visanud…“ ohkas Maali. „Sama hästi võiksime ta ise surma mõista ja selle otsuse täide viia.“

„Aga kui tal ei hakka parem?“ arutles proua Kukk. „Kui tõuseb palavik või on näha, et tal on meeletud valud… Ta ju vajab ikkagi arstiabi! Ja meie ei saa arsti kutsuda! Või, kui juhtub, et üldse… et ta ei saagi terveks? Kas te kujutate ette, et hakkate surnukeha tükk haaval majast välja viima, nagu mingis õudusfilmis?“

„Ega keegi meist ei kujutanud seda ette,“ ütles Stassi. Ta võis silmas pidada niihästi langevarjuri ootamatut ilmumist majja kui ka kahe viimase aasta sündmusi üldse – ja mõlemal juhul oli tal valusalt õigus.

Proua Kukk üritas läbi mõelda kõik variandid.

„Aga kui ta isegi paraneb, annaks taevas – ta ei saa ju sinna väikesele verandale luku taha jääda! Ta on inimene, ta peab käima väljakäigus, saama pesta…“